Kõigest ja ei millestki

Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti. ... Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks. Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa, Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga -  ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada. Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent...

Ma pole tükk aega nii uhke enda üle olnud kui täna. Hoolimata sellest et:  - uni jäi napiks (ärkasin mitmel põhjusel 5:30)  - olin hommikust lõunani e-.mailitanud uue ja vana tegevuse asju (õues oli teadagi, superilm)  - hobustel toimus vahetult enne trenni hammaste raspeldamine (ja mul oli neist ja nende hirmudest kahju)  -  ma ei ole kunagi lumelaua, rulaga sõitnud  -  olin kuidagi uimane, tujutu ja hirmul uue harrastuse/õppimise tõttu (vahest lihtsalt on kõik keeruline)  - olin kahtlemata vanuselt kõige vanem ringisebija Männiku wakeparkis..  - jne jne Ma ikkagi läksin ja tegin. Ja üle ootuste hästi. Sain suht ruttu  lauale  ja puusanõksu selgeks. Mingil hetkel ei osanud vaid lauda trossi alla juhtida, ent treener (noor neiu) oli ülisõbralik, chill ja jagas muhedaid käsklusi/kommentaare niinmoodi, et isegi väsinud ihuliikmed võtsid kuulda. Tohutult julgustav ja mõnus suhtlusstiil - ideaalne treener! Käed sirgelt ees...