Kõigest ja ei millestki

Mõtted pärast lühikest puhkust ja ajahüpet. Koroonakriis, sanitaarkriis, väärtuste kriis, teadmiste kriis... Hetkel tundub inimesi vaevavat kõige enam teadmisvajadus.   Kes annab kõige õigemad vastused? Kas teadlased, poliitikud, posijad, ajakirjanikud? Me pole enam harjunud vastuseid mitte saama.  Arvamuste ja info paljusus on meie igapäev. Igaühel oma tõde ja vastused. Kunagi ütles keegi väga täpselt (vist Jüri Saar kui ta arutles süsteemiteooria vaatevinlikst), et teadmine ja arusaam et vastused puuduvad, on ka teadmine. Me ei suuda kõiki nähtuseid kirjeldadagi, saatiks siis mõista. Minu arust on see lohutav teadmine.

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee...

Kõik me kõnelused on täidetud Taaduga. Selline tunne on, et ta on ikka haiglas... raske küll, ent teadmine, et ta tuleb tagasi.  Kui kohalikke inimesi kohtame, siis kõik meenutavad kui tore mees ta oli. Käisime emaga ujulas ja saunas. Hästi puhas ja meeldiv paik. Natuke kooliaegset mälestust ka helesiniste kahhelplaatide näol. Basseinivesi  5+ puhtusega. Kõik ühiskasutatavad ruumid samuti, Tegin lõdvestavat ujumist miski veerandtunni jagu -mõõõõõõnus! Peaka hüppamine lõi vere ringi käima. Emale ka väga meeldis. Kindlasti lähme veel. Täna saan jälle teha midagi, mida pole pikka aega teinud! Siuh! Säuh! Poodi :)

Taas on tulnud õige mitu "ma pean"   kohustust. Egas selles miskit halba ole  - vast isegi hea, et mu päevadel mingi raam praegu. Ei lase ära libiseda. Emaga särtsume vahepeal, sest lein teeb inimese ülitundlikuks absoluutselt kõige suhtes. Ka see on omamoodi hea. Pole nullsignaali ohtu. Käisin eile ujumas... kohalik veepark on 20 min sõidukaugusel. Vahepeal puhkasin... ja kohe meenus, kuidas isaga üle järv ujusime. Võidu :) Hommikuti puhastan puusöega hambaid. Ema õpetas - ütles, et mu hambad on kuidagi kollakamaks läinud. Pingutan. 14.01 oli NO99-s üks mu lemmikfilme . Siiani puudutab. Triloogia parim osa.

Tänane hommik tervitas koheva lumevaibaga. Ärkasin aeglaselt nagu maal kombeks... Ema askeldas juba pliidi ääres. Tegi pannkooke. Sõitu ei tahtnud tulla ja jalutama samuti mitte, Ise ei suutnud küll kiusatusele vastu panna... kahlata värskeltsadanud lumes. Retk kulges mööda tuttavlikke kohti. Kõik on kuidagi väikseks kokkutõmmanud. Suur suusamägi, kus kunagi ema suusa murdsin. Mäletan, et ei julgenud tükk aega koju minna. Proovisin meeleheitlikult nuputada, et kas saab  murdunud otsa kuidagi  tagasi kleepida või naelaga lüüa :) Vanast kodust läksin mööda - meenus aknatagune kirjutuslaud, kus ema tavatses vihikuid parandada. Avastasin et internaadimägi, kust lossimägedeni liugu lasta sai, on suletud - eraomanduses. Sumasin läbi metsatuka Rahvasteparki. Ühtegi hingelist ei olnud. Vaikus, vesi tammitaguses kohisemas. Kusagil rähn toksimas. Ikka väga ilus. Temale lisaks on mu ümber sugulased. Veri on paksem kui vesi. Meid, isapoolseid sugulasi on Eestis vä...

Elu kulgeb hetkel enamasti L-Eestis, vanematekodus. Aitasin emal matuseid ettevalmistada, paberiasju ajada. Matused kukkusid välja ilusad, kui üldse võib sellist sõna kasutada... Isa tahtis tuhastamist. Rääkisime sellest paar aastat tagasi tema sünnipäeval. Üldsegi mitte morbiidselt, vaid kuidagi nagu muuseas tuli jutuks... Ta nimetas veel ühe väga erilise koha, kus ta heljuda tahaks. Seal, kus Väike-Emajõgi Võrtsjärve suubub. Teen majapidamistöid. Räägime ja siis poeme jälle vahepeal oma urgudesse ning tegevuste juurde. Pärast matuseid olin mõned päevad linnas käimas. Patsutasin koeri ja hobuseid. Kraamisin ja pesin pesu. Kirjutasin äriplaani. Otsisin pidevat tegevust. Vaid autoroolis murdusin korraks. Oigamine aitas, kusjuures. Sain kõhuvalust vähemalt lahti. Magan heitlikult nagu emagi. Mõni päev on lihtsam, mõni päev raskem. Tema on mulle väga-väga toeks olnud. Korraldas kinoskäigu . Armsad pisikesed üllatused, mis mul suunurgad ülespidi vedasid. Mu lemmikmaisu...

Sel päeval hakkas lõpuks ometi tasapisi lund sadama. Eelmisel päeval püüti Isa äratada. Suunati sondi kaudu vett makku, Et kas hakkab läbi käima või mitte. Habras lootus, mis 1.jaanuaril ka arstide suhu puges võttis paraku vastupidise suuna. Isa suri operatsioonijärgsest koomast välja tulemata 15.59. Mõistusega ju tead... keegi meist pole igavene ja et see päev koidab. Aga süda pole kunagi valmis. Klassivend-jahikaaslane kirjutas tröösti. Heli, kullake, sain justsama teada, et Su paps on nüüd taevastel jahimaadel.  Ma ei tea,  millised need on, küll tean, et siiajääjatel on selle teadmisega raske. Soovin jõudu ja selget teadmist, et nii on olnud ja on edaspidi ja et nii on õige,  et vanemad ees ja meie millalgi järgi.  Kurb on niikuinii.  Ilus-helged-lõbusad mälestused aitavad edasi. Meenutage neid.