Elu kulgeb hetkel enamasti L-Eestis, vanematekodus.
Aitasin emal matuseid ettevalmistada, paberiasju ajada.
Matused kukkusid välja ilusad, kui üldse võib sellist sõna kasutada...
Isa tahtis tuhastamist. Rääkisime sellest paar aastat tagasi tema sünnipäeval.
Üldsegi mitte morbiidselt, vaid kuidagi nagu muuseas tuli jutuks... Ta nimetas veel ühe väga erilise koha, kus ta heljuda tahaks. Seal, kus Väike-Emajõgi Võrtsjärve suubub.
Teen majapidamistöid.
Räägime ja siis poeme jälle vahepeal oma urgudesse ning tegevuste juurde.
Pärast matuseid olin mõned päevad linnas käimas.
Patsutasin koeri ja hobuseid.
Kraamisin ja pesin pesu. Kirjutasin äriplaani.
Otsisin pidevat tegevust.
Vaid autoroolis murdusin korraks.
Oigamine aitas, kusjuures.
Sain kõhuvalust vähemalt lahti.
Magan heitlikult nagu emagi.
Mõni päev on lihtsam, mõni päev raskem.
Tema on mulle väga-väga toeks olnud.
Korraldas kinoskäigu.
Armsad pisikesed üllatused, mis mul suunurgad ülespidi vedasid.
Mu lemmikmaisutused, küünlavalgus.
Õdus hotellituba. Vann. Hästi palju kallistusi ja paisid.
Ma mõtlen, et kõige olulisem vara, mille isalt sain on julgus.
Looduse õpetus.
Mu isa ei ninnu-nännutanud mind.
Üsna karmilt kasvatas.
Ometigi hakkasime mõned aastad tagasi igal lahkumisel kallistama.
Isal ikka vahest pisarad ka silmis.
Me viimane kohtumine mõlgub meeles.
Kusjuures... miski isegi ütles mulle, et see on viimane.
Surm kui sõber, kaaslane ... olen sellest nüüd aru saanud.
Surma võimuses on luua mälestusi. Imeilusaid, päikselisi, helgeid. Mitte ühtegi tumedat, rusuvat.
Mälestan isa.
Aitasin emal matuseid ettevalmistada, paberiasju ajada.
Matused kukkusid välja ilusad, kui üldse võib sellist sõna kasutada...
Isa tahtis tuhastamist. Rääkisime sellest paar aastat tagasi tema sünnipäeval.
Üldsegi mitte morbiidselt, vaid kuidagi nagu muuseas tuli jutuks... Ta nimetas veel ühe väga erilise koha, kus ta heljuda tahaks. Seal, kus Väike-Emajõgi Võrtsjärve suubub.
Teen majapidamistöid.
Räägime ja siis poeme jälle vahepeal oma urgudesse ning tegevuste juurde.
Pärast matuseid olin mõned päevad linnas käimas.
Patsutasin koeri ja hobuseid.
Kraamisin ja pesin pesu. Kirjutasin äriplaani.
Otsisin pidevat tegevust.
Vaid autoroolis murdusin korraks.
Oigamine aitas, kusjuures.
Sain kõhuvalust vähemalt lahti.
Magan heitlikult nagu emagi.
Mõni päev on lihtsam, mõni päev raskem.
Tema on mulle väga-väga toeks olnud.
Korraldas kinoskäigu.
Armsad pisikesed üllatused, mis mul suunurgad ülespidi vedasid.
Mu lemmikmaisutused, küünlavalgus.
Õdus hotellituba. Vann. Hästi palju kallistusi ja paisid.
Ma mõtlen, et kõige olulisem vara, mille isalt sain on julgus.
Looduse õpetus.
Mu isa ei ninnu-nännutanud mind.
Üsna karmilt kasvatas.
Ometigi hakkasime mõned aastad tagasi igal lahkumisel kallistama.
Isal ikka vahest pisarad ka silmis.
Me viimane kohtumine mõlgub meeles.
Kusjuures... miski isegi ütles mulle, et see on viimane.
Surm kui sõber, kaaslane ... olen sellest nüüd aru saanud.
Surma võimuses on luua mälestusi. Imeilusaid, päikselisi, helgeid. Mitte ühtegi tumedat, rusuvat.
Mälestan isa.
Comments