....

Hõre olemine.

Õnneks on Tema olemas ja toeks.

Koos saame  isegi naerda ja üleüldse on kerge ja õhuline.

Nii hea on soojust tunda... pärast külma, tardolekut. Kust elusäde lahkunud.

Olen praegu talus talitamas. 

Saan kutsude ja hopsidega toimetustest palju-palju jõudu ja energiat.

Ükspäev käisime Tema ja tüdrukutega isegi tuhamäel jalga soojaks sõitmas.

Tema ja üks pliks lauaga ja mina teisega suuskadega.

Tüdrukutele oli see esimene kord taolise alaga kokku puutuda. Elevust jagus. Hirmu ka, sest läksime ikka kohe tõstukiga tippu, kust siis vaja alla tulema hakata. Aga mõlemad sirtsud said hirmust võitu. Läbi lörtsisaju tagasi tulles olime kõik väsinud, ent õnnelikud. Minul ka vaid tuul kõrvade vahel vihisemas.
Seda oli vaja...

Teen täna kirjatööd, hubane pannkoogihommik selja taga. 

Luban endale aeg-ajalt puhkehetki. 

Mõned asjad on klaariks saanud.

Näiteks see, et ülejäänud elu hoian end soojuse ligi.

Ei otsi seda enam sealt, kus seda pole. Nende juurest, kes mind üksi jätsid. Kellele mu käekäik ja tunded üldse korda ei lähe. Kes pöörduvad mu poole nii nagu neile sobib. Taktitud, suisa totrad küsimused. Uudishimust kantud. Justkui kaaludes kaotuse suurust.

Mu kaotus on asendamatu. Lähedased teavad ja ma ei pea mitte midagi seletama.
Kas ma tunnen ta kunagi ära?
Kas ta teadis kuiväga ma teda armastasin?

Ja mul on hirm, et ma ei oska mesilastega peale hakata.

Jim Jarmush "Only lovers left alive".  See lugu on nagu palve. Kvindis hoitud akord sööbib igasse rakku.