Skip to main content

Andke mulle kirvest!

Tänane lumevalgus saab lisa.
Ennelõunast saati sajab pehmet valget lund.
Emaga vestlesime.
Kõik ümbritsev ju meenutab Taadut.
Leidsime, et paljuski oli isa meie praeguse tervishoiusüsteemi ohver.
Kõik võinuks lõppeda teisiti. Mõned väärtuslikud aastad juures...
Lõppude-lõpuks oli isa täiselujõus kogu suve ja takkapihta veel sügiselgi.
Käis ühest uuringust teise oma kõhuvalule põhjust otsimas.
Isegi haiglas oli paar päeva novembri alguses... Leiuta.
Kõige olulisemat uuringut ei jõudnudki ära oodata, ka tasuliste uuringute järjekord ulatus järgmisse aastasse.
Valutas... ja ta kannatas.

Pettumus ja usalduse kaotus.

Ema toidulauale on  nüüdseks siginenud aluseline vesi.
Ise olen oma toitumisharjumusi ammu muutnud.
Ent lisaks püüan oluliselt vähendada apteekides müüdava tarbimist.
Mõtlemine. Liikumine. Õigete inimeste lähedus.
Usun nende kolme  tervendavasse koosmõjusse.

Ema palus mul täna hommikul ahjupuid pisut peenemaks lõhkuda.
Et ma võtaksin väiksema kirve, mitte raske, millega Taadu puid peenestas.
Hetkeks olin kimbatuses... no ei ole tükk aega kirvega vehkinud.
Võtsin ikkagi proovida, algul kergemaga, ent siis sain julgust juurde ja voila! Taadu raske kirvega õnnestus poolitamine esimesel katsel. Supertunne! Selline töövõit!
Juubeldasin sisimas.
Isa, olen Sinult ikkagi üht-koma-teist õppinud!
Saame hakkama.




Comments