Kõigest ja ei millestki

Võrratu Miles Davis.  Ammu läinud elavate hulgast, ent ometi nii kohal, ajatu, elus. It is love, not reason, that is stronger than death (Thomas Mann).

Silmad lahti ja kohe sundmõte - minna või mitte. Sisemine vadin kestab juba mõnda aega. Rääkisime veel ööhakul telefonitsi, ta keelitas ikka kaasa seilama. Üks osa minust tahaks väga Naissaarele minna. Teine pool jällegi ütleb, et ma pole valmis. Inimestega koosolemiseks, suhtlemiseks, sundimatuks vestluseks. Lihtsalt ei kujuta ette. Mingi krõks on toimunud. Eneseabi "wanted". - ent hetkel tunnetan, et pigem metsas ja üksi, kui merel ja seltskonnaga.

Eile oli koertel kondipäev. Jaani lihapoest saab pirakaid säärekonte, selliseid, mida korraga ära närida ei õnnestu. Hea  "trenn" hammastele ja närimisvajaduse rahuldamiseks. Aga eks kondid tekitavad pingeid. Tavaliselt on nii, et kõik on Aura omad. Ega muud aitagi, kui kontidega koerad  eraldi paigutada. Mingi aja pärast on suurem huvi lahtunud ja siis saavad nad suurema lahinguta "kondimängu" mängida -  ise ei taha, aga teisele ka ei anna. Urinad ja väiksemat sorti lahingud sinnajuurde. Täna, pesu kuivama riputades märkasin lillepeenras värskeid kaevamisjälgi. Kondijupp reetlikult välja paistmas. Bonham ei matnud konte. Betty ka mitte, Bibi vist küll, mäletamist mööda... Nüüd on meil taas kondimatja:) Täpsemalt pole teada, kas Aura või Amur. Aga suunurgad vedis avastatud peidukoht ülespidi. Eks aeg anna arutust. Hmm... ja  tantsisime eile õhtul , tänavasillutisel kui nii võib öelda. Täpselt nagu paar aastat tagasi Tartus. Täitsa hästi tuli välja, tõdesim

Õhtupäike Kadriorus.  Nagu Hyde Park. Istusime pleedil.  Toidukorv käeulatuses. Päike oli ammu loojunud, kui märkasime laiali minna. Enne seda oli meid külastanud mururolleriga mupo (prosecco pudel oli liiga avalikult nähtav, pakkisime sündsalt kotti) ja pimeduse hakul ka üks väike siilike, kellele juustu ohverdasime. Lõbusad ja harivad lood. Me kohtumised kujunevad alati teadmiste vahetamiseks. Just nende kildude, mis mõlemaid huvitavad. Niitipidi omavahel ühendatud, järgmistesse kihtidesse suunavad. Seekordne soe lugemissoovitus mulle ja imestus, et ma polegi nimetatud autorilt  mitte midagi lugenud... Mina jällegi jagasin oma viimasaegset avastust/imetlust. Kahepeale püüdsime teksti meelde tuletada.  Võitsin ka arvamismängu teemal, millisest Euroopa kahest (mõtetust) riigist tal marke pole. No ok, 3 vihjet oli vaja. Lõpuks demonstreeris, kuidas tema arvates ma neiuna minestasin :)  Lõbus oli. Tõeline sõber. Minu arvates tõupuhas intellektuaal. Imetlusväärne. Kuts

Tänase päeva lugu? Ma pole küll muu hiphop-muusikaga kursis, ent mäletatavasti meeldis see lugu kohe, kui "müüki paisati".  Ilmselt paljudele teistele ka, kui otsustada youtube`i vaatajaarvu järgi. Täna oli Freestyler youtube`i klippide valikus mulle esimeseks soovituseks :) Noh, kuulan mõnuga. Video on samuti meeltmööda. Mul on elus hetkel kummaline aeg... "valikud" märksõnaks. Mingid sündmused, teemad, mis on "hoiatavad", kui tagantjärgi järele mõelda.  Korduvsündmused.  Misjärel end alati hõredalt tunnen.  Helistasin eile Filatelistile. üle pika aja. Täielik telepaatia, tõdes tema... et olla just tunnijagu tagasi mulle mõelnud. Igatahes otsustasime üle pika aja kohtuda. Igatsen progevestlust, irvitasin telefonis. ... ja  veel  üks hääl minevikust oli vastamata kõne teinud. .... ja  mu armas mereäärne paigake kutsub. .... ja kuidas hakkad äkki võõristama kedagi, kes on olnud lähedal. .... ja kõik uus on tegelikult hästiäraunustatud vana.

Kaunis hommik.... rabelev mõte viis une.  Ei olnudki tänavu kastemärjas heinas sammunud. Viisin hobud koplisse. Enne söötsin neid kaera-slobbermashi seguga, sest täna on trennipäev. Mõlemad said Fly-Stop`i turjale - hallivatimehed on platsis, juulikuu ju. Theo kõhualune on putukatest juba armiline. Salvitasin ja kreemitasin haigetsaanud kohti. Jätsin nad ristikusse mõnulema, lonkisin mööda koplit... samas kohas, kus paar aastat tagasi. punetab ka nüüd maasikavälu. Rikutud maitsemeel tunnistas marjad esiti algul hapuks, ent tasapisi tuli õige maitse tagasi.  Pilt, kui isaga Nuuda järveäärsest heinalt tulime. Põõsatagune üüratu maasikavälu. Ikka õige mitu kõrretäit. Teine pilt, kus keset N.Y. kivilinna sattusin oaasi, rohelusse, linnulaulu keskele. Fake? Reis hüperreaalsusesse? Kui lihtne on lubada silmal moonduda. Strawberry field forever.

Ikkagi jõudsime Kihnu ja tagasi.  Seiklusi jagus - uued tuttavad, mereinimesed, maadeuurijad. Kutse, reisida Vanuatu saarele, ei tundu sootukski utoopiline Pabistamist ka . Väinameres on madalikule sõitmise oht üsna suur. Linnul on süvis 2,5m, navigeerisime nii et silmad punnis peas. Voosi kurgus jäime ikkagi korraks kinni, ent  - kapten andis tagasikäigu ja lehvitas roolilehte edasi-tagasi ning veerandtunniga olime lahti. Zen-olemist samuti . Kihnus võtsime Veroonika  (tutvustas  puhtas kihnu keeles, et on pärit M...külast) käest jalgrattad ning sõitsime tuletorni juurde ja tagasi. Mitmete peatustega. Preester Viktoriga kohtusime ka, üks me reisikaaslastest teadis teda hästi.  Pardal õõtsusime ukulele-helide saatel ning kauni lauljatari saatel laulsime läbi enamiku merelaulude repertuaarist. Lõppkokkuvõtteks - kogu 1-nädalane reis andis taas hulgaliselt merekogemusi, inimeste tundmist ja mõnuolemist. Isegi pannkooke sai tagasiteel pardal küpsetatud. Meie-olemine lõppe

Olen sõpruse teemal ennegi kirjutanud siin ja siin . Muudatused isiklikus elus on taaskord aidanud mõista sõpruse põhiolemust. Ei mingit kibestumist. Küll aga (küünilist?) arusaama, et aja kokkuhoiu mõttes eiran edaspidi teatud "sõprade" telefonikõnesid või kontaktivõtte.  Aega on ju kõigil vähe. Nostalgia jaoks on ka oma aeg. Kitsalt piiritletud ja loomulikult jääb alati võimalus juhuslikeks kohtumisteks kusagil kaubanduskeskuses, turul või mujal. 5-minutilised jutukesed stiilis kuidasläheb?missateed?  Iseend teades, pigem väldin  taolisi kohtumisi. Kuigi... ajapikku olen õppinud neidki haldama ja ei tee lollusi, a la andnud lubadusi kusagile kohvi jooma ja "usalduslikke" jutuajamisi  pidama minna. Rääkisime ükspäev sõpruse teemal. Tema sõnul ongi üsna tavapärane, et muutunud elukorraldusega kaasnevad ka uued sõbrad, tutvusringkond. Ikkagi, on tal 1 kindel (lapsepõlve)sõber, kes on aja- katsumustele vastu pidanud. Kellega aeg-ajalt telefonitsi suheldaks j

Klõpsisin pildid teemal "enne ja nüüd".  Praegu päris hea vaadata, mis tehtud. Talu ehitusaasta on 1892. Ehitaja sõnul on ta vahepeal osaliselt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Renoveerimistööd kestsid 6 aastat ja algasid 2002. Ikka niimoodi, et järk-järgult, kui üks tuba või nurgatagune sai valmis, siis kolisime jälle edasi.  Vesi sisse ja solk välja  olid esimesed tegevused. Palki tuli  kohati aknani välja vahetada. Vundament valada. Kõdunemisprotsess isoleerida. Kõik kommunikatsioonid tänapäevastada... Nüüdseks on tänu peremehele täieliku uuenduskuuri saanud ka saunamaja (2014) ja muidugi ka tall (2007). Katuse ja voodri vahetus oli 2003.a eesmärk - katusemeistrid olid pärit Arukülast, kusagil on olemas ka pilt. Ent põhiline ehitaja ja abiline oli Georg, kes tegi ja oskas kõike. Interneti abil leitud, liitus ehitustöödega juba 2002.a ja lõpetas 2007.a talliehitusega. Oluline objekt oli ka kaukakindla aia ehitamine, mis tähendab seda, et ca 3000 m2 on piiratud 0,5m ai

Tegelikult on ju nii, et kui end niiskuskindlalt riidesse panna, pole ilmal ega olemisel häda midagi. Sellegipoolest passisin eile peaaegu kogu päeva toas. Kolisin talu kõige kaugemasse soppi (tee suhtes) ja tundsin end hästi. Vahetasin blogi kujunduse välja (kuidas meeldib?), tegelesin tööasjadega, mõtlesin muuhulgas ka Linnu tulevikule. Esmaspäeval koguneme reederitega ja asume tekki lihvima, värvima. Tõstuk-kraana on vaja tellida ja Lind korraks vaja ka välja tõsta, et kõhualuse habeme eemaldada saaksime. Kihnu merepeole plaanime seilata, kui ilm vähegi soosib. Õhtupoole aktiviseerusin sedavõrd, et askeldasin väiksemaid aia- ja tallitoimetusi, õues. Kuidagi nii on paika loksunud, et kui tema on tööl, olen mina talus. Tundub, et selline elukorraldus sobib kõigile. Vaatasin üle hulga aja ka ühe filmi ära - A Bigger Splash.   Soovitan soojalt - võrratud näitlejad, operaatoritöö, süžee. Tilda elegantsed kostüümid on juba omaette vaatamisväärsus. Jah, kui palju jääb segadust õhku lõ