Sõprusest

Olen sõpruse teemal ennegi kirjutanud siin ja siin.

Muudatused isiklikus elus on taaskord aidanud mõista sõpruse põhiolemust.

Ei mingit kibestumist. Küll aga (küünilist?) arusaama, et aja kokkuhoiu mõttes eiran edaspidi teatud "sõprade" telefonikõnesid või kontaktivõtte. 

Aega on ju kõigil vähe. Nostalgia jaoks on ka oma aeg. Kitsalt piiritletud ja loomulikult jääb alati võimalus juhuslikeks kohtumisteks kusagil kaubanduskeskuses, turul või mujal. 5-minutilised jutukesed stiilis kuidasläheb?missateed? Iseend teades, pigem väldin  taolisi kohtumisi. Kuigi... ajapikku olen õppinud neidki haldama ja ei tee lollusi, a la andnud lubadusi kusagile kohvi jooma ja "usalduslikke" jutuajamisi  pidama minna.

Rääkisime ükspäev sõpruse teemal. Tema sõnul ongi üsna tavapärane, et muutunud elukorraldusega kaasnevad ka uued sõbrad, tutvusringkond. Ikkagi, on tal 1 kindel (lapsepõlve)sõber, kes on aja- katsumustele vastu pidanud. Kellega aeg-ajalt telefonitsi suheldaks ja kohtutakse vähemalt üks kord aastas, näiteks sünnipäeval. Sel korral kuulusin minagi kutsutute hulka. Tundsin end olulisena. 

Seda-enam, et mulle sõbralikud inimesed on mind kuidagi, ootamatult maha jätnud. Solvavalt ja haigettegevalt. Elu raskeimail ajal. Aga eks see ole märk uuendusteks ja edasiliikumiseks. Kui uks sulgub, avaneb teine. Usun sellesse.
Pereliikmete müür on tugev (Triinu sõnad).

....Olen jätkanud paariaasta tagust liini ehk võtnud julguse suhelda sõbralikult vaid inimestega, kellega mul on turvaline ja hea koos olla.

Kel hoolivus veres.
Kellega kõneleme sarnases keeles. 
Keda kõnetavad mind köitvad asjad ja sündmused.
Ei mingit pealesunnitud suhtlust. See kõik on tegelikult lihtne.
 Kunagi tundus keeruline, vastutustundetu ja valus....