Kõigest ja ei millestki

 Möödunud nädalavahetusel rändasin Nelijärve ja Valge Hobusemäe kandis. Täiesti spontaanselt sattusin lõpuks Albusse ja sealt edasi A.H. Tammsaare majamuuseumisse. Seekord jäi avastamata koht nimega Mõnuvere, kuigi... mitmeid korda sattusin suunavale teeviidale. Mis seal's ikka  - tuleb tagasi tulla,  taaskord...  Kõik mainitud paigad olid mõnusalt inimtühjad. Vaid paari matkaselli sai rajal kohatud. Linnulaul, metsakohin ja soojalt paitav päike - tõeline nauding ja puhkus pärast nädalast netikohtumiste rallit. Tänavuse talve märksõna oli minu jaoks "Aegviidu". Väga tõmbas sinnakanti. Vahest suisa ööhakul - lihtsalt -  ei suutnud lumevalguses magada, vaid tahtsin metsa! Sõbraga pakkisime teetermose ja võikud kaasa ning mõõtsime õige mitmeid kilomeetreid lumes sumades, pealambid teed valgustamas. Mul on teinegi väga hea moodus sundmõtete vaigistamiseks: hommikuvõimlemine. Ei midagi erilist, kui vaid asjaolu et enamiku võimlemisharjutustest sooritan voodis . Selle nõksu õpe

Üks võimalik tagasilöök mu balletiharrastusele - olen juba 3 kuud kimpus ühe moodustisega, mis vaagna-reie piirkonda tekkinud. Moodustis on juba ligi 8 cm pikkune. Perearst saatis kirurgi juurde reielihase songa kahtlusega. Käisin kahe kirurgi arvamust küsimas ja sain erinevad vastused. Üks neist oli üsna kindel, et tegu on songaga, ent teine kaldus pigem healoomulise kasvaja poole.Ultraheli peaks andma kindla vastuse, ent ootejärjekorrad on üüratud. Kõige "kiirem" aeg õnnestus saada 2 nädalat hiljemaks pärast arsti visiiti. Seniks soovitati antud piirkonnale koormust mitte anda. Juhul, kui on reielihase song, siis lõikusest taastumine võtab 3-4 kuud. Lõikus on üsna komplitseeritud, sest piirkond on arterite jms vahel. Edit: ei olnud jõudnud postitust lõpuni kirjutada ja avaldada. Tänaseks väga head uudised - ultraheli näitas, et tegu on tavalise lipoomiga. Selle eemaldamisega on aega, kui üldse. Igatahes koheselt seda tegema ei tõtta. Ja veel: dr. Dubrovski on tõeliselt a

Kuuldes mu jooksmisalastest ponnistustest, soovitasid töökaalased proovida hoopis kepikõndi. Ma ei teagi, miks - ent olen seda liikumisharrastust koguaeg välistanud. Et see pole nagu ikka päris sport või nii... Rohkem vanamammidele (kes ma ju veel ometigi pole!) suunatud. Ja kuidagi totter tundus see keppidega liikumine ka - ei mingit glamuuri ja tehnikat:P Otseloomulikult ma eksisin. Selgus, et minust hulka nooremad kolleegid (ja väga sportlikud) tegelevad kepikõnniga juba hulka aega ning peavad seda mõnusaimaks ja ohutuimaks liikumisviisiks. Tennisemängu, rulluisutamis jms kõrvalt hoiavad nad end vormis just kepikõnniga. Sain mõned näpunäited, kuidas alustada/millised kepid osta ja voila! - täna on esimene katse tehtud. Imeilus sügisene ilm - ma ei suutnud vastu panna kiusatusele teha kohe 10 km ring. Sedaenam, et esimesed 5 km tundusid nagu lennates minevat. Tagasi tulles tundsin pisut pakitsust alaseljas, ent muidu tundus kõnnak ja tempo igati sobivat. Jooksmisest on see liiku

Palju rahutuid mõtteid on mahtunud viimastesse päevadesse. Õigemini öödesse, sest haigusevimm ei lase rahulikult täit ööd unes viibida. Ma polegi nii haige vist olnud mitu aastat. Mis omakorda tekitab väikest paanikat, sest nõrk olen ja ei jõua mitte midagi. Arvuti ajab iiveldama. Samas ei saa kuidagi näppe paigal hoitud. Majahaldjale ei jõua kuidagi pärale, et kuidas mina nüüd nii uppis. Teistele lähikondlastele ka mitte. Nojah, üks päev möödus peaasjalikult voodis tõesti. Üle ei lähe, hädasid tuleb järjest juurde. Ja õues on ilus päike. Ja mina vahin ühte punkti. Mõtteid õnnestu selle ümber koondada. Neid on liiga palju ja laiali. Mitmendat korda avastan, et Majahaldjas minuga räägib, ent ei suuda meenutada loo algust...:) Hea, et lõpugi kinni püüan. Sisu püüan tuletada.

Pingelangus. Mõnus olek - vein ja puha. Esitluse sain ühele poole öösel kella kahe paiku ja ega pärastine uni eriti kiita olnud - painajalikud mudelid ja skeemid piinasid mind hommikuni. Võtsin Mill`i juhendamisel ühe paanikamaandaja ikka sisse:) Kummaline kõrvaltoime ilmnes - olin mõnda aega sõna otseses mõttes laksu all. Tasakaaluhäired ja puha. Aga paanika kadus ära küll:) Samas ei tulnud kõik eestikeelsed sõnad meelde. Niiet vahepeal tegin ikka köki-möki ja ääää-eeee. Juhtub:) Aga õnneks - nagu muusikud ütlevad - "päris seisma lugu ei jäänud..." Mind aitas väga Milli soovitatu - vaadata alguses üle publiku peade. Ning - enne esitlust ka teadmine, et "public speaking" on esimesel kohal võrreldes "death fear"`iga. Et... ka teised esinejad on sabinas. Tegelikult ju võiks kõike lihtsamalt ja huumoriga võtta... aga siis pole asjal ka pärasi õige mekk mann:) Ise muidugi rahule ei jäänud, ent kolleegid olid väga toetavad. Ütlesid ikka väga julgustavaid ja h

Värskat ma eriti arvesse ei võta, sest olgugi et ujusin seal miski 700 m, sõin ma vanematekodus need matsti tagasi. Aga eile, s.o 16.03 said siis tehtud järgmised t(h)eod: * hommikul hobudega ~20 minutit liikumist. Sisaldas nii sammu kui traavi:) ** bokside tegu, vee ja silo ettekandmine ~ 1 tund *** labida ja kangiga jää lõhkumine talliukse eest ~ 15 min ränka füüsilist tööd **** Bonhamiga metsas jalutamas ~20 minutit ja ~ 30 minutit hobustega koplis - liigutasin neid kergelt (lumesõda mängisime, jube lahe) ***** maja koristamine (s.h tolmuimejaga palkide puhastamine) - ups, ma ei teagi täpselt - 2 klaverikontserti jõudis Sv. Richter selle ajaga klappides läbi mängida. Söök: Hommikul - kama Tere keefiriga ja üks tomati võileib , lõuna - kaasa tehtud juurvilja/metssealiha ühepajatoit (enne äraminekut keetis naisele poti täie noh:), õhtusöök - peamiselt puuvilju ja kommi, aga paar toorjuustu/singi/salatikressiga võileiba vist oli ka. 17.03 - 1 kg (liiga palju vist rapsisin:) * ho