Möödunud nädalavahetusel rändasin Nelijärve ja Valge Hobusemäe kandis. Täiesti spontaanselt sattusin lõpuks Albusse ja sealt edasi A.H. Tammsaare majamuuseumisse. Seekord jäi avastamata koht nimega Mõnuvere, kuigi... mitmeid korda sattusin suunavale teeviidale. Mis seal's ikka - tuleb tagasi tulla, taaskord...
Kõik mainitud paigad olid mõnusalt inimtühjad. Vaid paari matkaselli sai rajal kohatud. Linnulaul, metsakohin ja soojalt paitav päike - tõeline nauding ja puhkus pärast nädalast netikohtumiste rallit. Tänavuse talve märksõna oli minu jaoks "Aegviidu". Väga tõmbas sinnakanti. Vahest suisa ööhakul - lihtsalt - ei suutnud lumevalguses magada, vaid tahtsin metsa! Sõbraga pakkisime teetermose ja võikud kaasa ning mõõtsime õige mitmeid kilomeetreid lumes sumades, pealambid teed valgustamas.
Mul on teinegi väga hea moodus sundmõtete vaigistamiseks: hommikuvõimlemine. Ei midagi erilist, kui vaid asjaolu et enamiku võimlemisharjutustest sooritan voodis. Selle nõksu õpetas mulle armas balletiõpetaja, harrastan voodivõimlemist juba aastajagu. Tegin algust juba siis, kui jäin koroonalõksu Toskaanasse... seal tegelesin küll peamiselt kummilindi venitusharjutustega. Olin enne ärasõitu Ira tunnis kummilindi venitusi tegema õppinud - kulus marjaks! Aga neid harjutusi ei saa voodis ikkagi teha :) Seega, "täiustasin" Ira abil oma võimlemiskava selliselt, et oleks mõnus ja hea! Nüüd on nii, et väga harva, kui voodivõimlemine vahele jääb. Magan üsna jahedas ruumis, seega eelnev " soojaks tegemine" enne voodist välja ronimist on meeldiv. Alustasin 15-minutilisest harjutuste kogumikust, nüüdseks on see aeg kahekordistunud. Viimased harjutused sooritan juba voodi kõrval põrandal. Rõhk ei ole harjutuste hulgal, vaid lõdvestuse - venitamise tasakaalu leidmisel nii, et tunnen end sentimeetrites sirutatuna. See on väga eriline tunnetus... Iral on tabav metafoor - tunned, et kogu keha venib nagu sukkpüksid.
Ma ei tee seda kõike füüsilise vormi nimel - ei, seda mitte. Taolist ajugümnastikat hakkas nõudma kogu mu meel. Kui ikka pidevalt ärgata kohustuste koormaga, siis tuleb midagi ette võtta iseenda jaoks. Suure lükke selleks andis ka kohtumine Kadiga paar aastat tagasi - Istun suletud silmadega, lõdvestan keha, hingan rahulikult ja kordan endamisi sõnu „leebe“ ja „kaastundlik“. Mul on istumise asemel küll teine toiming - tänan kummardustega tänast, eilset ja homset päeva... ent mõttelaad on sama.
Comments