Sel hooajal olen ette võtnud lillepeenarde korrastamise. See on suuremat sorti ettevõtmine, mille käigus tõmban labidateraga maha piirjoone, seejärel eemaldan murukamara, vean mättad paljanduma hakkava keldrimäe peale, tirin peenrasse uue täidise ja lõpuks paigaldan peenrale piirde.
Lause tuli pikk, aga seda on ka töö. Rassin juba kolmandat nädalat - mul on igasse päeva (v.a. nädalavahetus) oma normitöö - 3 kärutäit mättaid ja 3 täidist.
Silmaga hinnates on jäänud veel 3 päeva jagu tegemist ühele peenrale. Kui olen eriti tubli ja kui jahedad kevadilmad ei luba veel istutustöödega alustada, siis jõuan vast ka teise peenra sama meetodiga ära teha.
Kogu tegevuse tingis see, et mu püsikud on kenasti paljunema hakanud ja sooviksid endile õhku ja ruumi juurde.
Mu aed ei ole kultuurtaimedest pungil. Vastupidi - mulle väga meeldib sammal - kui imelised varjud tekivad hommiku ja õhtupäikeses! Ja kui hea on sel paljajalu astuda! Meenub J. Toominga "Põrgupõhja uus Vanapagan" ja Juula (Herta Elvist), kes tahtis, et tema kirst vooderdataks PEHME SAMBLAGA. Just selline sammal mu aias kasvab ja valmistab rõõmu!
Ka mu vanad õunapuud (vähemalt 30-40 aastat vanad) meeldivad mulle väga ja olen neil lasknud rahus olla. Paar korda üritasime küll ühel Sügisjoonikul noorenduskuuri teha, ent loobusime. Õunapuud kannavad igal aastal meie tarbeks küll ja rohkemgi veel. Hobudki saavad maiustada. Eriti rikkalikul õuna-aastal olen vedanud talu teeotsa õunu ka möödujatele. Vot sellised õunapuud!
Aastatega olen juurde istutanud vaid paar ploomi- ja kirsipuud, mõned sõstrapõõsad. Muidu on kõik sama, aastast-aastasse.
Comments