Kõigest ja ei millestki

 Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud , siis tekkis hoopis teine idee. Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni.  Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis. Milline on ema puu? Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu... Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust? Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist. Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed. Kõhedaks teeb, kui vähe peetaks...

Pühapäevahommik tervitas vihma- ja lörtsisajuga.    Kohvimasin nõudis katlakivieemaldust enne teenuse (loe vahukohvi) osutamist.  Lörises,puristas nurgas ja kuniks pikk puhastusprogramm läbitud ning kohvinauding käes, oli sadu lakanud  -  taevas taas sinine. Läänetuul, miski 3-4 m/s.  Eile oli saunapäev. Ema sai esimest korda sauna. Oli tragi, käis keppide abil rannas ja tagasi. Kiitis, et kui hästi talle siinne õhk mõjub.  Tuul puhus juba eile läänest ja oli kaunikesti tugev, 10-12 m/s. Leidsime lastega luidete vahel tuulevaikse koha, kus mängida. Lõbu laialt! Mõni aeg tagasi viisin emale lugeda Lilli Luuki "Ööema". Rääkisime, et meil mõlemal on mälestus, kuidas rabas jõhvikal käisime, udus ekslesime ja tundsime hirmu laugaste ees. Uutel põlvkondadel see puudub. Näiteks pojal sellist hetke lapsepõlvest meeles pole. Saatiks siis lastelastel. Õhtune päikeseloojangu meistriteos. See päev jääb meelde. Ema tõdes sama ja meenutas üht ammust sõitu isaga Vilj...

 Kui mujal Eestis valitses ühtlane hall, siis siin sinetas kuni pärastlõunani. Lõunapausil tegin metsatiiru. Püüdsin vaheldumisi sörkida-kõndida, et talvel kogunenud kilosid allapoole raputada.  Tema juurde jõudes kohtasin vähemalt kolme kolmnurka. Lagled. Aga olen näinud ja kuulnud ka põldlõokest, merikotkast, kaljukotkaste paari. Esimestena tulid ikkagi luiged, ikka 4-5 koos, suurim parv võis olla suisa 100-pealine. Niipea, kui kallas jäävaba ja 15-20 m/s tuul toiduvood liikuma lükanud.  Enamasti puhuvad siin edela või läänetuuled. Mu lemmik on loodetuul. Eile ta just ilmus, värske ja karge. Hoopis teised hääled ja lõhnad kaasas. Pani lained harjumatus suunas liikuma.  Kalamehed istutavad võrke suisa randa, et saaks kahlajatega ligi. Tuuletus ehk "pleki" aeg nüüd mõned päevad jälle, kui yr.no prognoosi uskuda.  Varjupaik. 

  "There is a kind of sadness that comes from knowing too much, from seeing the world as it truly is. It is the sadness of understanding that life is not a grand adventure, but a series of small, insignificant moments, that love is not a fairy tale, but a fragile, fleeting emotion, that happiness is not a permanent state, but a rare, fleeting glimpse of something we can never hold onto. And in that understanding, there is a profound loneliness, a sense of being cut off from the world, from other people, from oneself." Virginia Woolf

Heaolemine on olnud ja ilmselt ka veel ees... Kõik on toimunud kiiresti. Sündmused. Unistuste täitumine Mul on vedanud. Tohutult. Sain emaga koos olla paradiisis.  Tegime koos kurke. Ta sai ka esimese duši võtmise õiguse.  Plaatija Andrese käte alt tuli tõeline meistriteos ja sedavõrd kiiresti, et võttis ahhetama.  Paradiisis aega pole ja seda tajus ka ema. Leppisime kokku, et teeme ka edaspidi neid hüppeid.  Ema andis mulle üle üle 80-aastase laudlina Idalt. Hallikaks pleekinud, roosidega. Septembris saame mitme põlvkonnaga sellelt pidusööki nautida. 

 Leidsin FB-st, eks keegi veel planeedil Maa on sarnases seisus ja tahtis ning oskas sõnastada... AGING.... You grow old, they told me, you are no longer you, you become distant, sad and lonely. I didn't answer... I don't get old, I get wise. I stopped being what others like me to become, but what I like to be. I stopped seeking the acceptance of others and accepted myself. I have left behind the lying mirrors that deceive mercilessly. - No, I'm not getting old. I just become more selective with places, people, customs and ideologies. I have let go of attachments, unnecessary pain, toxic people, sick souls and rotten hearts... bitterness and unhappiness are not for me, I release them for my health. I'm ditching party nights for learning and embracing insomnia. I stopped living stories and started writing them, I threw aside the imposed stereotypes. I no longer carry eyeshadow in my bag, now I have a book that beautifies my mind. I exchanged wine glasses for coffee cups,...