Laulu- ja tantsupeo nädalalõpp. Elan omadele kaasa... telekas. Muidugi on kohapeal vahetum, ent siis juba osalejana mitte pealtvaatajana. Või tugiisikuna, kel soojad kapukad, söögid-joogid seljakotis. Seega, eks elu näitab mis tuleb. Ehk lähen veel tantsuplatsile või laulukaare alla. Lastelaste tugiisikuna publikus olek pole ka välistatud. Eks kõigeni tule jõuda-elada, tasapisi. Pisitasa. Ilmad on tänavu heitlikumad. Pole veel merele jõudnud. Läänetuulega lainetesse hüpanud, seda küll. Aga SUPitanud pole. Külmakartlikkus, mis muud. Rannamajas on kõik sobilikud riided pidevas kasutuses...tormikatest kuni bikiinideni. Isegi talvine sulemantel,mida hellitavalt magamiskotiks kutsun. Sellesse rõivastunult tavatsen õues hommikukohvi juua ja puid ning ilma silmitseda. Pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus... Igatahes, otsustasin teha väljamineku ja tellisin kalipsotootjate viimase sõna ehk e-bomb kalipso, et peatselt kallikese lainetesse kiikuma minna. Kutse ja tõmm...
Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud , siis tekkis hoopis teine idee. Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni. Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis. Milline on ema puu? Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu... Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust? Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist. Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed. Kõhedaks teeb, kui vähe peetaks...