Kõigest ja ei millestki

...mis sa oled, ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on . (Emil Tode "Piiririik"). Ei olnudki raamatut varem lugenud. Ostsin lennujaamast, detsembri hakul, kui Las Galletasesse suundusin. Oli elustavalt valus kogemus. Sain lõpuks ookeanituulega võidu (ühel ööl oli torm) tühjeneda.  Alguses mõtlesin, et tegin vea. Meenus teinegi sama autori kirjapandud mõte... sa ei parane kunagi seal, kus oled haiget saanud... Taipamine tuli alles nüüd. Paranemine ka. Arusaam, kuidas edasi minna. Lülitan järjest välja suhteid, mis väsitavad ja haiget teevad - s.h virtuaalseid. Ümbrus, kuhu sattunud olen, soosib seda kõike. Kohalolekut ja lahtilaskmist mittevajalikust.  Vabatahtlikult võetud kohustustest ja vastutusest eemaldumist.  Sügisel külastasin esmakordselt ka Veneetsiat. Majutusin Lido di Jesolo rannäärses hotellis, Exelsiori läheduses - vaevalt see muidugi SEE Exelsior oli, ent T.Manni kirjeldustega haakus küll sajaprotsendiliselt. Isegi hooaeg....

Laulu- ja tantsupeo nädalalõpp.  Elan omadele kaasa... telekas. Muidugi on kohapeal vahetum, ent siis juba osalejana mitte pealtvaatajana. Või tugiisikuna, kel soojad kapukad, söögid-joogid seljakotis. Seega, eks elu näitab mis tuleb. Ehk lähen veel tantsuplatsile või laulukaare alla. Lastelaste tugiisikuna publikus olek pole ka välistatud.  Eks kõigeni tule jõuda-elada, tasapisi. Pisitasa. Ilmad on tänavu heitlikumad.  Pole veel merele jõudnud. Läänetuulega lainetesse hüpanud, seda küll. Aga SUPitanud pole. Külmakartlikkus, mis muud. Rannamajas on kõik sobilikud riided pidevas kasutuses...tormikatest kuni bikiinideni. Isegi talvine sulemantel,mida hellitavalt magamiskotiks kutsun. Sellesse rõivastunult tavatsen õues hommikukohvi juua ja puid ning ilma silmitseda. Pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus... Igatahes, otsustasin teha väljamineku ja tellisin kalipsotootjate viimase sõna ehk e-bomb kalipso, et peatselt kallikese lainetesse kiikuma minna. Kutse ja tõmm...

 Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud , siis tekkis hoopis teine idee. Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni.  Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis. Milline on ema puu? Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu... Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust? Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist. Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed. Kõhedaks teeb, kui vähe peetaks...

Pühapäevahommik tervitas vihma- ja lörtsisajuga.    Kohvimasin nõudis katlakivieemaldust enne teenuse (loe vahukohvi) osutamist.  Lörises,puristas nurgas ja kuniks pikk puhastusprogramm läbitud ning kohvinauding käes, oli sadu lakanud  -  taevas taas sinine. Läänetuul, miski 3-4 m/s.  Eile oli saunapäev. Ema sai esimest korda sauna. Oli tragi, käis keppide abil rannas ja tagasi. Kiitis, et kui hästi talle siinne õhk mõjub.  Tuul puhus juba eile läänest ja oli kaunikesti tugev, 10-12 m/s. Leidsime lastega luidete vahel tuulevaikse koha, kus mängida. Lõbu laialt! Mõni aeg tagasi viisin emale lugeda Lilli Luuki "Ööema". Rääkisime, et meil mõlemal on mälestus, kuidas rabas jõhvikal käisime, udus ekslesime ja tundsime hirmu laugaste ees. Uutel põlvkondadel see puudub. Näiteks pojal sellist hetke lapsepõlvest meeles pole. Saatiks siis lastelastel. Õhtune päikeseloojangu meistriteos. See päev jääb meelde. Ema tõdes sama ja meenutas üht ammust sõitu isaga Vilj...

 Kui mujal Eestis valitses ühtlane hall, siis siin sinetas kuni pärastlõunani. Lõunapausil tegin metsatiiru. Püüdsin vaheldumisi sörkida-kõndida, et talvel kogunenud kilosid allapoole raputada.  Tema juurde jõudes kohtasin vähemalt kolme kolmnurka. Lagled. Aga olen näinud ja kuulnud ka põldlõokest, merikotkast, kaljukotkaste paari. Esimestena tulid ikkagi luiged, ikka 4-5 koos, suurim parv võis olla suisa 100-pealine. Niipea, kui kallas jäävaba ja 15-20 m/s tuul toiduvood liikuma lükanud.  Enamasti puhuvad siin edela või läänetuuled. Mu lemmik on loodetuul. Eile ta just ilmus, värske ja karge. Hoopis teised hääled ja lõhnad kaasas. Pani lained harjumatus suunas liikuma.  Kalamehed istutavad võrke suisa randa, et saaks kahlajatega ligi. Tuuletus ehk "pleki" aeg nüüd mõned päevad jälle, kui yr.no prognoosi uskuda.  Varjupaik. 

  "There is a kind of sadness that comes from knowing too much, from seeing the world as it truly is. It is the sadness of understanding that life is not a grand adventure, but a series of small, insignificant moments, that love is not a fairy tale, but a fragile, fleeting emotion, that happiness is not a permanent state, but a rare, fleeting glimpse of something we can never hold onto. And in that understanding, there is a profound loneliness, a sense of being cut off from the world, from other people, from oneself." Virginia Woolf