Kõigest ja ei millestki

Kaunis hommik.... rabelev mõte viis une.  Ei olnudki tänavu kastemärjas heinas sammunud. Viisin hobud koplisse. Enne söötsin neid kaera-slobbermashi seguga, sest täna on trennipäev. Mõlemad said Fly-Stop`i turjale - hallivatimehed on platsis, juulikuu ju. Theo kõhualune on putukatest juba armiline. Salvitasin ja kreemitasin haigetsaanud kohti. Jätsin nad ristikusse mõnulema, lonkisin mööda koplit... samas kohas, kus paar aastat tagasi. punetab ka nüüd maasikavälu. Rikutud maitsemeel tunnistas marjad esiti algul hapuks, ent tasapisi tuli õige maitse tagasi.  Pilt, kui isaga Nuuda järveäärsest heinalt tulime. Põõsatagune üüratu maasikavälu. Ikka õige mitu kõrretäit. Teine pilt, kus keset N.Y. kivilinna sattusin oaasi, rohelusse, linnulaulu keskele. Fake? Reis hüperreaalsusesse? Kui lihtne on lubada silmal moonduda. Strawberry field forever.

Ikkagi jõudsime Kihnu ja tagasi.  Seiklusi jagus - uued tuttavad, mereinimesed, maadeuurijad. Kutse, reisida Vanuatu saarele, ei tundu sootukski utoopiline Pabistamist ka . Väinameres on madalikule sõitmise oht üsna suur. Linnul on süvis 2,5m, navigeerisime nii et silmad punnis peas. Voosi kurgus jäime ikkagi korraks kinni, ent  - kapten andis tagasikäigu ja lehvitas roolilehte edasi-tagasi ning veerandtunniga olime lahti. Zen-olemist samuti . Kihnus võtsime Veroonika  (tutvustas  puhtas kihnu keeles, et on pärit M...külast) käest jalgrattad ning sõitsime tuletorni juurde ja tagasi. Mitmete peatustega. Preester Viktoriga kohtusime ka, üks me reisikaaslastest teadis teda hästi.  Pardal õõtsusime ukulele-helide saatel ning kauni lauljatari saatel laulsime läbi enamiku merelaulude repertuaarist. Lõppkokkuvõtteks - kogu 1-nädalane reis andis taas hulgaliselt merekogemusi, inimeste tundmist ja mõnuolemist. Isegi pannkooke sai tagasiteel pardal küpsetatu...

Kummaline suvi. Puhkus, ent samas asjalik. Igapäev täis toimetusi... vahest muidugi ka lihtsalt olemist ja laisklemist. Siis tavaliselt võtame vabaduse kusagile sõita. Telk jms ööbimisvajalik kaasa ning start! Peremehega jagame kutsikate/hobude/aiatamise (kasvuhoone kastmine) hooldamise kohustused ja tagasi pöördungi peamiselt sellepärast.  Kuigi... olen avastanud, et vahepeal vajan laadimist ja omaetteolekut. Kõik on tuttav, tean kus miskit asub. Kutsikate ja hobudega askeldamine inspireerib. Mulle meeldib mu väike, ebakorrapärane aed, mille anarhiat kutsikad veelgi suurendanud. Majapidamistoimetused annavad mõnusa kindlustunde ja mitte ainult mulle. Ka Peremehel lööb silm taas särama, kui toad koristatud, värske sepik leivaahjust väljas ja soolakurk potis krõmpsuks muutumas.  Ühised sõbrad on öelnud me elukorralduse peale, et hoolimata sellest et neil on tuliselt kahju, on neil ühtaegu tohutult hea meel, et me niinormaalselt  läbi saame. Aga kuidas siis veel? ...

Tänane algas siis, kui ei olnud veel eile magama läinud:) Juba teist ööd napi unega. Balletitunnist sain sellise emolaksu, et ei suutnud pikalt uinuda...lihased kirvendamas. Öö jäi lühikeseks tänu erilisele sündmusele, kus musitseerisid korraga nii poeg kui Tema. Palju sõpru ja häid tuttavaid. Suurepärane muusika. Vastandlikud emotsioonid. Tal on valus. Ja mul ka. Kui teda lavalt maha tulles embasin, põsk-põse vastu, siis oli korraks nii hea tunne, mõlemal. Tundsin seda. Teadmine, et side jääb... Olgugi, et vaatame erisuundades. Ohjah... ja siis sõbrad ja tuttavad, kelle kõrvu ühtteist jõudnud. Muidugi olen sellest üle (see ju meie kahe vaheline asi, meie elu), aga keeruline ikka. Eilsesse jäänud täna kestis edasi ka tööl. Tõsteti häält, mis mõjus mulle mõned hetked hiljem nii, et ei saanudki "ree peale" tagasi. Enesehaletsus, jõuetus, et 21.saj. ja ikka veel mõjutab 700-aasta tagune orjapõlv me käitumismaneere. Omandiinstinkt. Raha teenimise tagajärjed.  Põgenesi...

Kui hea on vahest ärgata teadmisega, et tulev päev on taimede päralt. Olen aia eest hoolitsemise unarusse jätnud. Kastnud vaid. Sellest hoolimata rõõmustavad taimed rohke õitsemise ja andidega. Tuulte ja päikese lõõsas on  küllus ja ilu kangelastagu suisa... Tänavu sain esimest korda maitsta oma aia kirsse. -  Aromaatsed.  Vaarikaid on jagunud, maasikatest rääkimata. Kurke, tomateid, ürte punest basiilikuni, suvikõrvitsat, sibulat, küüslauku...  Hernestele ja tillile on konkurent vesiroti näol. Aga mõistan tema varumiskirge. Mis seal`s ikka - katsume ühte aeda ära mahtuda.  Kuigi... tillipeenra  teine külv kaob mutimullaauku. Tark loom... ootab saagi valmimiseni ja siis hakkab varrelt maha hekseldama.  Taadu ja Vana juures L-Eestis juhtus selline lugu, et isegimõned tulbid kadusid...varred augu ääres reetlikult terendamas. Ema naeris, vot kus viisakas loom! - viib paarilisele lilli! :) Õhtul...lesin vist meremehesõlmega võrkk...

Tänavuse kuumalaine mõnusaim osa on kahtlemata merevesi. Soe ja jahutav. Avastasin enda jaoks taime nimega üheksavägine ja teen praegu igal õhtul endale teed. Ma nimelt ei kannata kuuma ilmastikku. Mulle väga meeldib, kui on soe, ent organism hakkab streikima. "Häda" väljendub allergia, herpese, kõhuvalu jms. Sarnased vaevused kimbutavad mind ka alati kui troopikasse reisin. Ent jah, üheksavägise tee on teinud imet. Allergianähud on taandunud, hertpes ei kipita enam ning paraneb ning üleüldine enesetunne  on sedavõrd hea, et suudan hommikuti terrassil lihtsamaid balletiharjutusi teha. Järgmine nädal alustan taas treeningutega. Nädalavahetus tõotab kulgeda bluusirütmis. Mulle meeldib Mississipi ja dobro maitseline... :) Jätkuks ikka seda soojust ja sumedust augustiski!

Suviti on rohkem suhtlemist. See on ka loomulik, sest inimesed on (tänu soojadele päiksekiirtele ja sulanud lumehangedele?) avatud ja rõõmsameelsed. Kirumise ja virisemise osakaal on igatahes oluliselt väiksem võrreldes pimeda ajaga. Seltskondlikel koosviibimistel olen täheldanud eestlaste esoteerika - lembust. Mitmel juhul olen inimesi kuulnud  entusiastlikult rääkimast feng-shuist, tantrismist, ayurveda toitumisest, käbinäärmetest, tarost, sensitiividest, palverännakutest jms. Tõenäoliselt eksin kõiki nimetatuid tegevusi ühise nimetajta - esoteerika ja okultismi  - alla kandes, ent jah - põud ja nõudlus tundub olemas olevat. Egas muidu huvilisi sedavõrd palju ei jaguks. Päevalehe andmetel oli tantrafestivalil ligi 600 inimest , mis on ju üpriski suur mass. Olenevalt fantaasiarikkusest (või vaesusest) saavad alguse ka äärmused . Olen enda vastumeelsust  massiürituste ja grupitegevuste juures mitmeid kordi väljendanud. Loomulikult pean silmas vaimseid väärtusi arend...

Puhkuseelsed tõmblused on selle nädala märksõnadeks. Päris kohe end vabaks lasta ei saagi, sest vaja veel üks tööreis Luxembourgi teha.  Pärast aga tahaks mõneks ajaks pühenduda lähedastele ja iseendale.  Mu suvepuhkustesse hakkab tulema mõnus rütm, mis tähendab seda et:  -  pidutsen jaanipäeva paiku oma kursusekaaslastega  - päris kindlasti kohtun kallite vennalastega,   - osalen kellegi ümmargusel juubelil,   - teen armsate vanematega taaskord teoks suvereisi,   - sõidan kaasaga Peipsi äärde tuttavate suvilasse mõnulema (lõunasöök Põhjaka mõisas enne seda on "must": )  - mässan hobudega (sel suvel on plaanis Kurtna maneež-Theo tall liinil hakata vurama)  - rohin, kastan, istutan, korilen  - loen, ujun, peesitan, mõnulen  - teen kutsadega metsatuure  - ja palju muud... Sel suvel olen rattatu. Müüsin oma hübriidse hõbedase Fiji maha ja  uut pole veel asemele jaksanud ha...

Nädalavahetused on mõnusalt pikad. Palju tegemisi ja elusat olemist.  Laupäevaks oli tegemata tööde nimekiri sedavõrd pikaks paisunud, et otsustasime kaasaga hoopis Kolga-Aabla ranna kasuks. See me lemmik-koht juba pikka aega. Elasime üle jahutava hoovihma, mis andis võimaluse privaatranna mõnude nautimiseks ja uue termini "sunshower" välja mõtlemiseks. Ja reedene õhtu möödus hobuinimeste seltsis plaane paika pannes ja supertreeneri näidistundi kaedes. Täna on Lennarti päev. See on uskumatu, kuidas üks funktsionaalne raamaturiiul võib ruumi muuta! Oleme väga rahul ja õnnelikud, et me raamatud on leidnud endale mõnusa äraolemise. Hommikul võtsin ka esimese pundi piparmünti kuivama. Ja see punt karjus rummi, jää, laimijoogi, ingveri jms järele - mojito aeg on käes.  Puhkangi hetkel raamatute ümberkolimisest jalga, mojito klaas ees.  No mõnus-mõnus, mis sääl rääkida!:)

Oo, kuidas mulle meeldib selline ilmastik nagu Eestis mõnda aega valitsenud on - soe päike, puhas-karge lumevaip, lummavad päikesetõusud- ja loojangud... Hoolimata sellest, et paari päeva tagune hämaras suusatamine (töölt tulles ja  märgates koduteel suusajälgi ei suutnud kiusatusele vastu panna) andis tervenemisele väikse tagasilöögi, panin täna taas suusad alla ja võtsin suuna läbi metsa raba poole.  Sõnuseletamatult kaunis rahu. Olin ainus hingeline...taamal haukusid vaid koerad ja siritas mõni üksik linnuke. Päike paitas, suusk libises... no mida veel elult tahta, sõbrad! Ei mingit "kliimapagulust"  - vastupidi, selliste hetkede nimel tasub olla. Õige kaua ja põhjalikult. Kilomeetrid kadusid igatahes märkamatult, aeg ka. Juuksed on veel siiani märjad. Reedel sai hinge lapitud Nikolai Aleksejevi dirigeeritud jumaliku komöödia saatel. Elu on imeline,  kui on võimalus muusikat ja loodust nautida. See on tõeline õnn.

Las seekord räägivad aastalõpu eest pildid:) Soovin kõigile  rõõmurikast uut aastat!

Seekord on tõepoolest kuidagi rahulik pühadeaeg. Suuresti seetõttu, et kalendripäevade kulgemine jätab tööinimesele õige mitu magusat puhkepäeva. Puhkust saab ka alati võtta, seda loomulikult. Ent kuna ma pole eriline jõulu-lemb, siis ei kasuta seda võimalust kunagi. Võtan puhkuse küll, ent aasta alguses, mil (mäe)suusatama siirdun. Paljud ehmatused ja viltuvedamised jäid aasta lõppu, s.h. ka maailmalõpu kartus/ootus. Ja-jaa, mul on üsna mitu dekdentliku mõtlemisega töökaaslast, kelle arvates oleks maailmalõpp äge olnud. Noh, vara veel... Sidemed armsate inimestega ei tohiks veel katkeda. Kuigi.. ühe mu lemmikloomaga nii juhtus , füüsiliselt. Emotsioone ei võta aga keegi. Ja neid on tänavusse aastasse jagunud. Taaskord pole ma enam päris see inimene, kes eelmisel aastal... nagu igal aastal. Õppida olen saanud. Palju. Ja olen tänulik võimaluste eest, mis tulnud ja mille ära olen tundnud. Nii et siis rahu. Saan tüünes õhkkonnas parti hakata küpsetama (sellest ka eilne retsepti et...

Käisin eile teatris. Ekskolleegi kutsel ja üle pika aja. Ma ei armasta väga suure saaliga teatrit. Kui, siis black-box tüüpi. Näiteks Von Krahlis toimuvaid tükke olen enamasti nautinud. Arbujad oli just minu maitse:) Lugesin pärast ka Andres Laasiku arvustust - vastupidi, minu jaoks oleks võinud laulud üldse olemata olla. Aga eks lavastaja tea truppi paremini... ilmselt aitasid muusikalised üleminekud näitlejaid pisutki mahalaadida pinget, mida arbujate keeruline sõnamäng üles keris. Kõik uus on äraunustatud vana. Nii mõjus mulle (luule)etendus, avades järjest uusi "tuttavaid" teemasid. Inimesed ja nende elu maamunal üsna muutumatu, olenemata ajajärgust. Näitlejatelt nõuab Arbujate tükk muidugi meeletult palju. Lisaks keha ja keele valitsemisele ka head rütmitaju ja mis peamine... esitatavast arusaamist. Minu jaoks jäid pisut monotoonseks ja arusaamatuks need esitused, kus vaid rütmist kinni hoiti ... selle peale mängiti. Lemmikud olid Harriet Toompere, Taavi Teplenkov ja H...

Tükil ajal pole mul nii toimekat laupäeva olnud. Lumi vist! Sel valgel kohevusel on selline vägi, et jah... - lisaks muudele igapäevastele askeldustele jõudsime kaasaga koos suusatama (eelmine aasta jäi see tegevus kuidagi "vahele"), päevasesse sauna ja tagatipuks veel õhtul Coca-Cola Plazasse uut Bondi vaatama. Metsas on ilmeline ja muideks, täiesti suusakõlbulik pinnas juba. Igatahes, igavesti mõnus liikumisviis - libiseda puhtal, koheval lumel. Ja pärast seda sooja sauna. Leili jahutasin aegamööda maha jaheda Pino Gris`ga. Jumalik! Kui veel mõelda eilsele õhtule lennujaamas, kus armas silmapaar rahva seast eraldus ´ja mulle tulipunase roosi ulatas, siis ... sõnu polegi vaja. Kel täna mittepärisjustselline päev ei olnud, ärge põdege - selliseid päevi ongi elus vähe:) Aga ühel hetkel on nad käes. Kollase ämbri ja Bonzoga

Oi, kuidas ei tahaks asjadest sõltuda, sest ilma nendeta, näe, ei saa! Õigemini - saab küll, aga ajutiselt. Siis hakkad uusi asju muretsema (jajah, täpselt "muretsema"). Istun Luxis hotellitoas ja ootan kadunud pagasit. Vaid üks kord enne olen kohvri kaotanud/taasleidnud. See juhtus mõned aastad tagasi Frankfurdist Münchenisse ümberistumisel. Tundub, et kui ümberistumiste vahe jääb alla tunni, on tõenäosus pagasi kaotamiseks suurem. Tookord olin eriti plindris, sest pidin veel rongiga Alpide suunas reisima - järgmisel päeval hakkas üks NATO kursus, kus enamus osalejaid (i) mehed (ii) vormis mehed. Mina aga olin riietunud üsna sportlikult. Õnneks siiski sain pärast 4 tundi ootamist kohvri kätte... Nüüd tunnen taas puudust... nii paljudest asjadest. Krdi-krt! Pakkisin just seekord mu nunnud papud kaasa ja puha. Nüüd pean paljajalu ringi siblima. Ja mu meigikott! Ei korva seda ka 10 000 krooni. Ja oh... igasugu asju veel on kohvris! Õnneks oli vähemalt Fowles`i Maag lennukis k...