Skip to main content

Enne sula

Seekord on tõepoolest kuidagi rahulik pühadeaeg.
Suuresti seetõttu, et kalendripäevade kulgemine jätab tööinimesele õige mitu magusat puhkepäeva. Puhkust saab ka alati võtta, seda loomulikult. Ent kuna ma pole eriline jõulu-lemb, siis ei kasuta seda võimalust kunagi. Võtan puhkuse küll, ent aasta alguses, mil (mäe)suusatama siirdun.

Paljud ehmatused ja viltuvedamised jäid aasta lõppu, s.h. ka maailmalõpu kartus/ootus. Ja-jaa, mul on üsna mitu dekdentliku mõtlemisega töökaaslast, kelle arvates oleks maailmalõpp äge olnud. Noh, vara veel... Sidemed armsate inimestega ei tohiks veel katkeda. Kuigi.. ühe mu lemmikloomaga nii juhtus, füüsiliselt.
Emotsioone ei võta aga keegi. Ja neid on tänavusse aastasse jagunud.
Taaskord pole ma enam päris see inimene, kes eelmisel aastal... nagu igal aastal.
Õppida olen saanud. Palju. Ja olen tänulik võimaluste eest, mis tulnud ja mille ära olen tundnud.

Nii et siis rahu. Saan tüünes õhkkonnas parti hakata küpsetama (sellest ka eilne retsepti ettevalmistus).Väikekodanlik idüll... Aga tegelikult pole. Väljas nõelab tugev tuul. Elutoa termomeeter näitab hetkel 16 kraadi. Köök on küll mõnusalt soe tänu õhksoojuspumbale. Mõtlen viimastele möödunud kuudele ja tunnen end saatanlikult hästi. Olen oma õnne ära teeninud ja naudin seda ilma igasuguste piinadeta.

Comments