Õige mitu päeva on hommikune äratus seotud valgusega. Lumi on kohal. Majaümbrus on saginat täis - tihased, värvud, harakad, pasknäärid, isegi üks rähnipoiss... kõik otsivad söögipoolist.
Tuisupäeval sain omapärase vaatemängu osaliseks - kaukad olid tuulevarjus, lebades tüünelt oma kohtadel, samal ajal teraselt ümbrust silmas pidades. Üks harakas hüples tormikaitset otsides nende vahele, laua alla. Mõlemad koerad lasid sel rahulikult sündida, jälgides poolsuletud laugude vahelt linnukese teekonda. Harakas oli julgete killast, keksles ettevaatlikult Bonhami toidukausini ja vinnas sealt krõbinaid. Koerte poolt ei mingit reaktsiooni.
Vot, milline harmoonia mu sajandivanuses talus!
Tunnen end praegu mannetuna. Tuisused ilmad teevad seda vist alati. Esiteks, mul on kohutavalt raske hommikuti sooja teki alt end talli minema sundida. Püüan seda kohustust pidevalt mehe kraesse sokutada.... kuigi meil on kokkulepe, et vähemalt nädalavahetustel teen seda mina. Teiseks, ei viitsi ma ka toas suur midagi korda saata... Paar head raamatut ootab oma järge, kudumistööd pole 2 päeva näppinud, magistritöö vedeleb mahajäetult onenotesis üksikute tärnitud "välgatustega" jne jne.
Mis ma teha tahaksin?
Tahaks olla terve igaviku villastesse sokkidesse ja tekki mässitult oma punases toas, vahtida klaasuksest paistvale lagendikule, põletada vanillilõhnalist küünalt ja olla vait. Tundub lihtne soov, ent teostamatu. Kohustused, kohustused... Mis ma ise olen võtnud ja teinud ning mille eest pääsu pole. Ja teadmine, et kui neid poleks, siis poleks mitte midagi. Vaevalt, et mindki.
Tuisupäeval sain omapärase vaatemängu osaliseks - kaukad olid tuulevarjus, lebades tüünelt oma kohtadel, samal ajal teraselt ümbrust silmas pidades. Üks harakas hüples tormikaitset otsides nende vahele, laua alla. Mõlemad koerad lasid sel rahulikult sündida, jälgides poolsuletud laugude vahelt linnukese teekonda. Harakas oli julgete killast, keksles ettevaatlikult Bonhami toidukausini ja vinnas sealt krõbinaid. Koerte poolt ei mingit reaktsiooni.
Vot, milline harmoonia mu sajandivanuses talus!
Tunnen end praegu mannetuna. Tuisused ilmad teevad seda vist alati. Esiteks, mul on kohutavalt raske hommikuti sooja teki alt end talli minema sundida. Püüan seda kohustust pidevalt mehe kraesse sokutada.... kuigi meil on kokkulepe, et vähemalt nädalavahetustel teen seda mina. Teiseks, ei viitsi ma ka toas suur midagi korda saata... Paar head raamatut ootab oma järge, kudumistööd pole 2 päeva näppinud, magistritöö vedeleb mahajäetult onenotesis üksikute tärnitud "välgatustega" jne jne.
Mis ma teha tahaksin?
Tahaks olla terve igaviku villastesse sokkidesse ja tekki mässitult oma punases toas, vahtida klaasuksest paistvale lagendikule, põletada vanillilõhnalist küünalt ja olla vait. Tundub lihtne soov, ent teostamatu. Kohustused, kohustused... Mis ma ise olen võtnud ja teinud ning mille eest pääsu pole. Ja teadmine, et kui neid poleks, siis poleks mitte midagi. Vaevalt, et mindki.
Comments