Olin vast 18.-aastane, kui esimest korda lugesin Mihhail Bulgakovi Meistrit ja Margaritat. Õppisin siis juba ülikoolis. Raamat vapustas.
Olin otsija tollal. Suhtlesin ühe noormehega - kohtusime, käisime jalutamas, kohvikutes, kirjutasime pikki kirju. Olime tutvunud suvel, mu kodukohas. Käisin koolivaheajal kolhoosis raha teenimas, heinateol. Ühel suveõhtul palus brigadir, et jääksime koos sõbrannaga suurde küüni heinapakke vastu võtma - järgmine päev pidi vihmale kiskuma ja hein oleks untsu läinud. Nõustusime. Koormad muudkui tulid ja tulid ning olime üsna nõrkenud. Brigadir vaatas, et nii ei lähe ja mõne aja pärast tuli tagasi bussitäie spordilaagri poistega.
Nii ma I. ja teistega tutvusin. I. joonistas väga hästi. Kord tuli ta mu sünnipäevale. Pakast oli 20 kraadi ümber. Koolis oli suusaspordipäev. Mäletan, kuidas ta seisis mäenõlval, pikk ja tugev - käes lilled ja tort... palja peaga, ootas mind. Koju jõudes, andis ta mulle üle omajoonistatud kaardi, südame sisse oli joonistatud minu pilt. Aga mitte kordagi ei rääkinud me tunnetest. Ja niimoodi mitu aastat, ilma et mulle füüsiliselt lähenenud oleks. Mäletan, et ühe kohtumisel võtsin jalutamisel ta käe pihku, käsi võbises. Ja ma ei tea siiani, mis minusse läks. Vihastasin jubedalt. Läksin ühikasse ja kirjutasin kirja, et "kõik". Rohkem ma jalutama ei tule. Ja nii jäigi...
Nii ma I. ja teistega tutvusin. I. joonistas väga hästi. Kord tuli ta mu sünnipäevale. Pakast oli 20 kraadi ümber. Koolis oli suusaspordipäev. Mäletan, kuidas ta seisis mäenõlval, pikk ja tugev - käes lilled ja tort... palja peaga, ootas mind. Koju jõudes, andis ta mulle üle omajoonistatud kaardi, südame sisse oli joonistatud minu pilt. Aga mitte kordagi ei rääkinud me tunnetest. Ja niimoodi mitu aastat, ilma et mulle füüsiliselt lähenenud oleks. Mäletan, et ühe kohtumisel võtsin jalutamisel ta käe pihku, käsi võbises. Ja ma ei tea siiani, mis minusse läks. Vihastasin jubedalt. Läksin ühikasse ja kirjutasin kirja, et "kõik". Rohkem ma jalutama ei tule. Ja nii jäigi...
Poolteist aastat hiljem olin juba abielus... Sinna vahele mahtus palju segadust. Ühe suure segaduse perioodil olin sedavõrd MM lummuses, et ostsin Viru tn lillemüüjalt kimbu kollaseid lilli, lootes et Tema märkab mu "sõnatut kutset" . Aga ei juhtunud midagi:)...
Juhtus hoopis hiljem ja teistmoodi.
Igaühel on oma "kollased lilled", mille kutsele järgnetakse märkidest hoolimata.Ja tegelikult on mul kahju, et tollal nii rumal ja hoolimatu olin.
Comments