Kõigest ja ei millestki

Mäletan, et nõukaajal oli kombeks valida kooli popimat tüdrukut ja poissi.  Valituks osutusid tavaliselt need, kes komsomolirakukeses tegevad, rahvast tantsisid (mu sünnikodus oli rahvatants väga suures aus) jne. Mina taoliste tegevustega silma ei paistnud, sest vaba aeg kulus kergejõustiku  (tõkkejooks:) ja  klaveriõpingutele muusikakoolis. Pigem sissepoole suunatud tegevused kui väljapoole. Jah, võitsin võistlustel, sain diplomeid ja vimpleid. Ja klaverimänguski läks kohati päris hästi - mind valiti lastekodulastele pühendatud kontserdil esinema :). Mäletan, et esineda lubati erandkorras koolivormivabalt. Roheline kleit, mida sel puhul kandsin, on mällu sööbinud... Mis taoliste aastalõpu TOPide eesmärk võiks olla? Et tunda end motiveerituna ja väärtuslikuna? Aga keegi (enamus)  tunneb end siis ju mitte nii väärtusliku ja motiveerituna? Miks ja kellele see vajalik on? Võib-olla on tegu lihtsalt vana ja mugava formaadiga, et "linnukest" kirja saada -...

Üks käärimine toimub, mis plahvatuseni viib. Haistan seda juba pikemat aega. Sirbiaana oli vaid  üks  väike osa sellest. Kui on vaja pooli valida, hoian alati tugevamate poole, sest see on minusse sissekodeeritud. Mind võlub ränikõvadus, ehtsus, vahedus ja turvatunne. Ja mulle meeldib, kui öeldakse räigelt, ilustamata välja asju, mis haiget teevad. Ei talu poolpeeretajaid. Vaimustusin vihakirjandusest. Põlvkondade konflikt, milles olen tugevamate poolt.

Igakord mõtlen, et hullemaks enam minna ei saa ja "lagi" on saavutatud.  Ent lollus on teatavasti piiritu. Vältimine aga lihtsalt ei õnnestu - ikka tulevad valimised koju kätte. See on hirmus tüütu, häiriv ja segav.  Tekitab parve uppi löömise kihu (.."mis nad siis tulevad meie hoovile kaklema...") Võib-olla on ses protsessis toredaid inimesi heade ideedega, aga ei taha süveneda. Täielik tõrge. Müra  kurnab mind ammu-ammu-ammu... Ühiskondlik kurnaprotsess on eriti väsitav. Kõige parem oleks minusugustel sel perioodil Eestist eemal olla.  Nagu tegi S&K. Täites eelnevalt oma "kodanikukohust". Eks ta ole. Võtan teadmiseks.

Mis pagana värk on meestel muru niitmisega? Miski fetiš vä?! Tulen reede õhtul töölt koju, raske nädal seljataga... enne veel lipsasin ummikutest+poest läbi, hüva õhtusöögi materjalid ja vein ühes... ja tema niidab. Ei tee teist nägugi. Valmistan salati ja risoto. Katan laua. Ei kedagi. Kuratmaeivõi kannatada seda põrinat õues.

Selle nädala kõige vapustavamad teated olid raskelt haige inimese surnuks külmuda laskmine hooldusasutuse poolt ja 16-aastase poisi surm pärast korduvaid katseid arstiabi saada. Kõige enam šokeeris vastutajate tõdemus, et nemad on teinud kõik õigesti. Nad pole millegi vastu eksinud. Inimesed on surnud, aga kõik on õigesti tehtud. Ma ei saa aru, kui tuim tükk peab olema, et süsteemist kinni hoida ja selle abil õigustust otsida. Või on see hirm?  Pigem siiski võimetus vastutada. Miks inimesed võtavad vastu ametikohti, mille eelduseks on eriti suur süda ja vastutustunne? Kuidas need inimesed süsteemi satuvad? Elu(de) eest vastutuse võtmine ei ole naljaasi. See ei ole ka ükskõiksete, empaatiavõimetute inimeste asi. On ameteid, kus ei saa mõelda, et ups... läks natuke valesti, teen järgmine kord paremini. Inimesi tagasi ei saa.

Olen viimasel ajal täheldanud, et paljudele inimestele meeldib afišeerida oma uskumusi ja veendumusi. Pean ütlema, et see häirib ja segab. Miks? Eelkõige seetõttu, et tunnen end ebamugavalt kui keegi sedasorti hingelist striptiisi teeb. Oma uskumused ja veendumused on sügavalt isiklik asi, leian. Isegi intiimne, kui soovite. Mulle meeldib "kognitiivne privaatsus". Kui avalikus ruumis visatakse õhku teema, mis tegelikult puudutab iseenda uskumusi ja tõekspidamisi, siis tunnen end sügavalt puudutatult. Eriti kui on tegemist pornograafiliselt detailse kirjeldusega. Mul hakkab siis halb. Iiveldamaajavalt.

Prognoosimatu, kaua ma veel jooksen ehk kaua hullus kestab. Täna , s.t 2,5 nädalat pärast jooksma hakkamist tundsin esmakordselt midagi naudingulaadset. Jooksin ühe jutiga distantsi, mille siiani olen intervalliga jooks/kõnd võtnud. Asi võib olla muidugi ka selles, et olin tige. Vihkan ehitustöid. Õigemini seda, kuidas need venima kipuvad ja raha maksavad. Võin selle koha pealt olla harukordselt julm ja mõistmatu. Ma nimelt ei saa aru, miks üks või teine töö nii palju aega võtab. Teiseks, ei ole mu kaasa minu arvates piisavalt hea kalkuleerija ning lepib ehitusmeestega kokku närve ja rahakotti kahjustavate tingimustega. Aga kuna ta mind läbirääkimistesse kunagi ei kaasa (ilmselt õigustatult sest ma olen ratsionaalne läbirääkija :P), siis pean vist elu lõpuni kuulama lugusid, kuivõrd raske on üht või teist tööd teha. Seetõttu võtabki vannitoa põranda remont ehk uus plaatimine näiteks 5 päeva ja tunnitöö maksumusega. "#¤¤%. Seega, homme jälle jooksma. Muideks, soetasin endale ...

Appike, kas on võimalik et esmaspäeval tahaks juba nädalavahetust? :) No täna oli täielik nullpäev. Ajud olid nagu tsementeeritud ja nagu kiuste oli juhtkonna koosolek. Loetelu jätkuks - silmad jooksid vett - vigastasin eile kuuseoksi tuues. Keset ööd ärkasin kurjakuulutava telefonisõnumi peale ja visklesin  paar tundi unetult. Ja hommikul olin pettunud, et maa ei olnudki valge lumevaiba all.-Nii lootsin! Ja koolitööde valmis vorpimine võtab kahtlaselt kaua aega. Ei suuda kuidagi kontsentreeruda. Mannetu värk, ühesõnaga. Metsikult käib hetkel närvidele, et päikest ei ole.

Väheke ärritunud postitus tuleb. Seega - kes tänase vihaannuse juba kätte saanud, ärge parem lugege :) Asi algas sellega, et 2 aastat tagasi otsustas mu koduvald mu hajaasustuses paikneva talumaja liita alevi koosseisu. Hulk aega oli minu koduse aadressi kuju järgmine: X alev, X talu.  Nagu Muhv nõudmiseni, eks ole. Vahvale aadressile lisaks ilmnes peatselt tülikas ja häiriv kõrvalnäht - kui enne kuulus meie taluke küla piirkonda, siis saime ka tõhusat teehooldust. Suve jooksul käis traktor niidukiga, mis talu juurde viiva tee ( 300 m pikk) heina kasvu kenasti kontrolli all hoidis. Sügiseti ja kevadeti käis teehöövel auguravi tegemas. Idüll missugune, eks ole. Aga nüüd. Lõpuks on ilmunud tee ostsa tänava silt X tänav. Ma elan nüüd X tänaval, X talus. Ainus objekt tänaval. Nagu Vestmann Vestmanni uulitsal. See pole veel kõik. Ümberkaudsed inimesed on leidnud, et see "tänav" sobib ideaalselt näiteks kooli kehalise tundide läbiviimiseks, sest hobuseid on ju tore kaemas käi...

Üks miinusmärgiline postitus üle mitme aja. Mulle ei meeldi kui minuga manipuleeritakse. Kellele meeldiks, eks ole! Aga... olen hakanud mõistma, et paljud inimesed ei saagi aru, mis mängu nendega mängitakse, mina sealhulgas. Ja manipulaator-tüüpi inimesele on see vesi  veskile. Mängud muutuvad järjest rafineeritumaks ja järjekindlamaks. Mida kõrgem IQ, seda salakavalamad on manipulaatori sepitsused. Kõige hullem on veel siis, kui tal õnnestub endale liitlasi leida - kes ühel või teisel moel temast sõltuvad. Siis ulatub manipulaatori haare ja kombitsad sinuni isegi siis, kui sa temaga suhtlemise oled lõpetanud. Kuidas manipulaatorit ära tunda? Ta ujub sulle külje alla siis, kui talle kasulik on. Eriti meeldib tal seda läbi perekondlike ja sõprussidemete teha - kuidas muidu ikka lähedale saab, eks ju. Valvsaks võiks teha stiil, kuidas ta oma pereliikmetest räägib. Sageli kiidab ta oma laste üleinimlikke võimeid. Tema võsud  ei ole TAVALISED, vaid kohutavalt andekad. Suis...

Vingun natuke. Olen tõelises kultuurinäljas. No tõesti! Valin väga hoolikalt kuhu ja mida vaatama/kuulama minna, et end kaitsta pettumuste eest.  Seetõttu ongi valik neetult kitsuke:( Aga nälg on suur ja järjest kasvab. Kevade saabumine suurendab seda veelgi... Pean tunnistama, et teatrisse ei veena mind juba pikemat aeg minema ei ussi- ega püssirohuga. Pirts olen! ja mitte mina üksi, vaid ka kaasa... Meil on õnneks sarnased kultuuriaistingud. ~ 1 kuu tagasi Kumu nüüdisaegse graafikanäituselt tulime tagurpidi välja. Šokeerida tahtmine mõjus sedavõrd marginaalselt ja igavalt, et võttis tükiks ajaks taas isu ära kunstinäituseid külastada. Mida minusugused tahaksid? Tahaks esteetilist ja ilusat. Kõrgetasemelist tehnikat. Müstikat. Isiklikult olen tohutult väsinud kolemaailma afišeerimisest. Esiteks seetõttu, et mõnda aega ilmas elanuna olen muu seas ka ilu, õnnetunnet ja armastust kogenud. Miks kunstiloojad seda ei näe, ei tunneta, ei aisti? Miks arvataks...

Ma üldiselt väldin riikliku elukorralduse teemadel sõna võtmast. Kõik selleteemalised avaldused tunduvad (eriti viimasel) ajal rohkem või vähem politiseeritud olevat. Olgu kohe ära öeldud, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Aga mulle kohe üldse ei meeldinud riigipoolne hoiak Monika tormi päeval. Esiteks,  tõepoolest teavitati meedias tormi tulekust ja soovitati võimalusel koju jääda. Just nimelt võimalusel . Ärgem unustagem, et torm aktiviseerus vähemalt Põhja-Eestis just õhtupoolikul, mis langes kokku inimeste töölt-koolist-lasteaiast kojuminekuga. Ükski tööandja ei kuulutanud, et ohtliku situatsiooni tõttu peatame töö vms. Jah, olid mõned koolid, mis reedel, tormijärgsel päeval kuulutasid välja tormipüha.... ja ikka see abstraktne teade Päästeametilt INIMESTELE... et püsitagu kodus. Ehk siis  - masust räsitud Eesti tööandjal tekkis taas šanss lugeda päid, kes  tublimatena olemas ja kes memmekatena kodus. Või pole töötavad inimesed NEED INIMESED. Teiseks tuli vähemalt ...

... sest see firma on osutunud saamatuks. Ei mina ega mu sõbrad  ei saanud välja helistada superstaari valikul. Paraku oli meil kättesaadav vaid emt teenus:( EDIT: Ma olen tõsiselt nördinud ja kuri. Kuidas saab kogu hääletussüsteem selliselt toimida? Kui helistasin numbri valimisel saadud veateate tõttu  klienditeenindusse, sain vastuseks a la oleme rikkest teadlikud ja tegeleme sellega  ei ühtegi soovitust vms. Hiljem sain teada, et sms oleks pidanud saatma - see toimis.  Haige värk, no tõesti.  Selge ju see, et hääletajateks enamuses tuttavad/pooltuttavad, kes palehigis kõnede arvukust tõstavad ja tasulisi numbreid nuumavad. Igatahes - nüüd on see saade läbi ja huvi kah kadunud, sest mind ainsana paelunud lauluhääl langes tänasega välja. No ja neid, kes ikka suisa tertsiga mööda panevad ja  Rein Rannapit vaimustavad, neid ei suuda mina kahjuks kuulata. Ei suuda, näe, uskuda et "küllap ajapikku neile õigetele nootidele pihta saab". Kes mööda möögib,...

... on taas saabunud. Tänu kellakeeramisele on õige pea käes aeg, kus tööle-kooli minnakse hommikupimeduses ja koju saabutakse õhtupimeduses.  Ei mingit päevavalgust  neile, kel töökoht siseruumides! Elu nagu kotis. Olin taas mõned päevad Luxembourgis. Lendude vahel  ja üksildasi õhtuid hotellis veetes, sain segamatult lugeda. Fr. Nietzsche "Ecce Homo": "... Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtetet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana - mida ka musklid poleks pühitsenud. Kõik eelarvamused tulevad sisikonnast.  - Toas istumine - nagu ma juba kord olen öelnud - see on see päris patt püha vaimu vastu. /.../ Mul seisab silme ees juhtum, kus väljapaistev ja vaba eelsoodumusega vaim ainuüksi klimaatilise instinkti ebapiisava peenuse tõttu ahtaks ja arglikuks, piripotiks ja spetsialistiks sai..."" Täna, oma tavapärast blogide ringi lugedes märkasin, et väga mitmetel rõhub hetkel töökoormus täiega peale. Pole minagi ming...

Miks nii tehakse? Kurb, häbi ja paha tunne... :(

Eile oli kirikukalendri järgi Ülestõusmispüha. Sirvisin ratsutamisõpikut, teler taustaks. "Sa oled mu kõrval iga päev, iga päev, iga päev"... Ülestõusmispühade jumalateenistus Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna koguduses Riigitelevisioon. Homeeriline karjatus - "Teeme kõik meie Jumalale aplausi!" Kogudusetäis rahvast aplodeeriski. Kaasaga vahetasime pilke - ei suutnud aru saada, et mis toimub:) Ilmselt on ETV programmijuhil järgmiseks aastaks ettevalmistatud saated/ reality show `d - Maamees otsib Kristust, Kristuse pruudid, Pihihetk jne jne

Nädalavahetuse retk koos Mariga Aurasse aitas mul üle saada: ...viimase aja töökoormusest tingitud närvivapustusest... Tõsi küll, mõningate kaotustega- ühte klaasist kaussi pole enam elavate kirjas. Samuti nagu üht pudelit hundijalavett. Jällegi pean tõdema oma küündimatust toimetulekul elementaarsega - tööasju koju kaasa ei võeta. Jäävad kausid terveks ja mehed joonuks. ...hiilivast paranoiast. Et kas mu viimaseaegsed "teelised" ikka on piisavalt omakasupüüdmatud ja siirad. ... et sain hiljuti 41. ...et mu armsad kursavennad alt ära hüppasid reedeõhtusest AMMU kokkulepitud veinikohtingust ja selle asemel vihtusin ma va tööd teha niiet silmad lõpuks pahupidi hakkasid minema. Aga praegu on peris hea. Tänu Marile, Itaalia Köögile (jummel kui hea kitsejuustu ja päiksekuivatatud tomatite salat!), mõningatele klaasidele prantslaste pinot gris `ile ja kõikvõimalike teraapiliste toimetega spa saunadele. Muide, peaaegu kilomeetri ujusin ära - not bad ühe 41 aastase kohta. Ja ilusat...

Minu nimi on minu oma. Lihtne ja loogiline, eks. Kui pateetiliseks minna, siis - minu nimi on mulle ka püha. Ka see peaks lihtne ja loogiline olema. Aegade kestel on nimest huvitavaid vanasõnu ja ütlemisi saanud: Nimi ei riku meest! Kes annab nime ära, kaotab hinge! Aus nimi on enam kui raha! jne jne Lihtne ja loogiline peaks olema ka alljärgnev: * Mulle meeldib, kui inimesel teisele inimesele (või asutusele) midagi öelda on, siis ta esitab seda oma nimel. * Mulle kohe üldse mitte ei meeldi, kui inimesel midagi öelda on/ei ole, siis kasutab selles kontekstis MINU NIME. Ilma luba küsimata. See on argpükslik, ebaviisakas ja ka .... seadusevastane. Seetõttu mulle meeldib kohe väga-väga-väga, et Andmekaitse Inspektsioon on asunud tegema tänuväärset tööd internetis ilma andmesubjekti loata isikuandmete töötlemise suhtes. Kahe käega toetan seda ja minu nime kasutamine täiesti sobimatus kontekstis ilma minu nõusoleku ja teadmiseta - no oodaku kurikaelad, pahalased ja muidu küündimatud - tä...

Nonii. Omal nahal ära proovitud. Eks vanasõna ütle, et "Loll saab kirikuski peksa". Minuga enam-vähem selliselt läks.... Eks kindlustusagendid olid mulle kui sihtgrupile om ilmelist toodet III samba näol ka enne püüdnud müüa, ent olin suutnud ikkagi ära vingerdada. Aga eks nad leia ikka "nõrgima lüli" üles. Seekord osutus selleks mu kaasa. III samba kindlustus "taskus", hakkas ta ka mulle kodust selgitustööd tegema. Ja "ära rääkis", kuramus:) Nii saigi minust Ergo rammusate pensioniniitude ... lammas. Mäletan, et küsisin veel täpselt agnedilt üle, et juhul kui mul igakuisetest sissemaksetest villand saab, kas saan sissemakstu tagasi. Ja-jah, 10% kaotad, ent ülejäänud saad tagasi - kõlas vastus. Oma süü, et ma "kenjaalset lepingut" punkt-punktilt ja juriidilistesse üksikasjadesse süvenenult läbi ei lugenud. Probleemid hakkasid 2007.a oktoobris. Nimelt oli mul sõlmitud otsekorraldusleping, ent agendi soovitusel tegin selle vaid aastaks...

Lõpuks ometi on mulle pärale jõudnud tõsiasi. Mul on ikka pikad juhtmed ja enesepettuslik sense. Pluss veel suur annus tegelike sündmuste ilusaks mõtlemist, edevust ja .... naiivsust. Inimene, kes mind kõnetas, ei taotlenud muud, kui omalaadset kontrolli mu üle, väänates olukordi ja sepitsedes täpselt oma suva järgi... tekitades kummastavaid dimensionaalsusi minus endas. Päriselu ju nii keeruline pole. Palju lihtsam. Tõde on lihtne... ja ilusam. Kellele meeldiks tunda tundmust, et temaga manipuleeritakse? Kui paljud seda üldse aduvad olukorras, kus ei toimu reaalset äritehingut ja peenrahaks on hoopis tunded? Arvasin end olevat tundliku natuuriga, aga tegelikult... olen hoopis üks igavene fantaseerija. Irreaalne ja kättesaamatu tundus palju ilusam oma olematus kullasäras. Harakas ja hani ühes isikus, ma ütlen. Aga nüüd on lõpp. LÕPP. Kõtt!:)