TIP(P) TOP(P) jaht on alanud

Mäletan, et nõukaajal oli kombeks valida kooli popimat tüdrukut ja poissi. 

Valituks osutusid tavaliselt need, kes komsomolirakukeses tegevad, rahvast tantsisid (mu sünnikodus oli rahvatants väga suures aus) jne.

Mina taoliste tegevustega silma ei paistnud, sest vaba aeg kulus kergejõustiku  (tõkkejooks:) ja  klaveriõpingutele muusikakoolis. Pigem sissepoole suunatud tegevused kui väljapoole.

Jah, võitsin võistlustel, sain diplomeid ja vimpleid. Ja klaverimänguski läks kohati päris hästi - mind valiti lastekodulastele pühendatud kontserdil esinema :). Mäletan, et esineda lubati erandkorras koolivormivabalt. Roheline kleit, mida sel puhul kandsin, on mällu sööbinud...

Mis taoliste aastalõpu TOPide eesmärk võiks olla? Et tunda end motiveerituna ja väärtuslikuna? Aga keegi (enamus)  tunneb end siis ju mitte nii väärtusliku ja motiveerituna? Miks ja kellele see vajalik on?

Võib-olla on tegu lihtsalt vana ja mugava formaadiga, et "linnukest" kirja saada - nän-näe, märkasime ju!  Linnukese ehk parimatest-parima jaht jääb tavaliselt aasta lõppu. Jahihooaeg on seega alanud. Hooajalise jahi alla kipuvad liigituma veel ka heategevuslikud- kommerts-showd a la Eestimaa uhkus , Parim sportlane jms. Hindajad saavad püünel, prožektori valguses  härdusest nutta lahistada ja armsad, mittemilleski süüdiolevad kodanikud piinlikuvõitu kohmetust tunda....

Brr... võlts.

Minu arvates on igasugused top-id nõmedad. Aasta parim->Aasta tegija. Ja niimoodi aastast-aastasse. Kujuneb totter aegrida parim-parimatest. Kuidagi eriti  läbikumav manipulatsioon  a la kiida lolli, siis loll hüppab veelgi kiiremini ja kõrgemalt... 

Usun ikka sellesse, et  inimese inviduaalset väärtust ei ole paslik kollektiivselt hinnata. Kuidagi labane ja orjameelne. Minus igatahes tekitab õõvastust.
Mis seal salata, olen tip-topide ja jokkide vastane :)