Kõigest ja ei millestki

Millegipärast on mind mitmelt poolt "hoiatatud" ärakasutamise eest. Viimati luges mul sõnad peale ema.  Aga ka Tema eks on pidanud mind vajalikuks "hoiatada". Ma ju ei teagi, mismoodi see kõik "väljastpoolt" paistab. Ühte võin öelda - ega keegi hoiatajatest pole me lähedusega tuttav. Sest kogu oma vaba aja pühendame teineteisele, mitte teistele. Seest poolt...mnjah... oleme sellest rääkinud.  Siis, kui ma end häirituna tunnen. Eks sellised ütlused hakka vaikselt uuristama,  Oleme algusest peale püüdnud omavahel kõigest rääkida. Mis vähegi oluline, ära klattida. Teinud üksteisele hingelist striptiisi, paljastades ka varjuküljed. Koos püüdnud neid varje/tonte valgusesse tirida. Palju parem on hakanud... Nagu painajalikus unenäos, kus pimedates koridorides joostes lõpuks väljapääsu leiad. Oleme möönnud, et jah - meis mõlemas omad head ja vead... aga ikkagi. Põrgu, see on teised inimesed (J.-P. S)  Miskipärast oleme ju ikka teistest mõjutatud. I

Rääkisime eile... selgus et viibime mõlemad letargilises olekus. Erinevad esoteerilised koolkonnad väidavad, et ajutine raskustunne on põhjustatud seetõttu... et oleme sammumas murrangulisse ajajärku, mil meie DNA-d ümberhäälestatud saavad. Just nüüd,  sel kevadel, ärkamisajal. Sarnaseid lubadusi mäletan ka millenniumist. Aga kas pole mitte kõik üsna sama?  Oma põhiolemuselt. Minu ajutise maaslamamise üheks põhjuseks on omakasupüüdlikkus. Kuigi... kõik on ju nii klassikaline - luik/vähk/haug-tüüpi kooslused ei püsi. Eriti ärikooslused. Aga mina olin ikkagi juba jõudnud uskuma hakata "sõpruskonda". Et missioon või nii. Nii nagu targemad inimesed on hoiatanud väga entusiastlike inimeste eest, tuleb vist valiv olla ka ülimalt püüdlike inimeste suhtes. Eriti, kui nende püüdlikkus omakasuni viib. See on nii närune ja tüütu "avastus", mis paneb kõiki näruselt tundma.   Nojah, ja nüüd ma vaevlen siin... vaatet 3-ndat päeva jalutuna. Tujutuna. Maaslamajana. K

Messangeris küsisin pojalt:  Hei! Kuule, selline küsimus, et kuidas oli nende prantsuse munkade? muusikaline koondnimetus? Need, kes loovad muusikat planeetidele, tähtedele...? -  - Ma ei tea mis munkasid sa mõtled.. harmonic choir vist?  - Jah, just neid ma otsisin.

Tagasi lennates lugesin Paradiisist . Õigupoolest alustasin juba mõned päevad varem, kui oli kliendisõit ja mina maha otsustasin jääda. Pikutasin ühe suvalise hotelli basseiniäärses ja lugesin... kuniks jaksasin. Mu oma paradiisi oli seal peaaegu igas lõigus. Kuidagi ikkagi isaga seotud. Miskipärast palju miinusmärgilisi sündmusi. Või olen hetkel kaotanud võime rõõmsat ja toniseerivat näha? Ometi, kui pilte vaadata - olen pea igale poole suu kõrvuni jäädvustunud.  Aga tegelikult....jõudu pole.  Lihtsalt päevast päeva olemine. Inimesed muutuvad ruttu tüütavaks. Kahjuks ei olnud Saarel eriti võimalust omaette olemiseks. Siin samuti mitte. Mistõttu pole miski ka meeltmööda. Mõtted ei leia asu, et kuidas edasi. Õigemini - miks? Kõik tundub tühi ja hall.  Praegu olen peaasjalikult maganud. Peaaegu keskpäevani välja. Ei taha midagi ega kedagi. Ema juurde minek ehk parandab. ...Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja ken