Tagasi lennates lugesin Paradiisist. Õigupoolest alustasin juba mõned päevad varem, kui oli kliendisõit ja mina maha otsustasin jääda. Pikutasin ühe suvalise hotelli basseiniäärses ja lugesin... kuniks jaksasin. Mu oma paradiisi oli seal peaaegu igas lõigus. Kuidagi ikkagi isaga seotud.
Miskipärast palju miinusmärgilisi sündmusi.
Või olen hetkel kaotanud võime rõõmsat ja toniseerivat näha?
Ometi, kui pilte vaadata - olen pea igale poole suu kõrvuni jäädvustunud.
Aga tegelikult....jõudu pole.
Lihtsalt päevast päeva olemine.
Inimesed muutuvad ruttu tüütavaks. Kahjuks ei olnud Saarel eriti võimalust omaette olemiseks. Siin samuti mitte.
Mistõttu pole miski ka meeltmööda.
Mõtted ei leia asu, et kuidas edasi.
Õigemini - miks?
Õigemini - miks?
Kõik tundub tühi ja hall.
Praegu olen peaasjalikult maganud. Peaaegu keskpäevani välja.
Ei taha midagi ega kedagi.
Ema juurde minek ehk parandab.
...Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi...
Comments