Ärakasutamisest

Millegipärast on mind mitmelt poolt "hoiatatud" ärakasutamise eest. Viimati luges mul sõnad peale ema.  Aga ka Tema eks on pidanud mind vajalikuks "hoiatada".

Ma ju ei teagi, mismoodi see kõik "väljastpoolt" paistab. Ühte võin öelda - ega keegi hoiatajatest pole me lähedusega tuttav. Sest kogu oma vaba aja pühendame teineteisele, mitte teistele.

Seest poolt...mnjah... oleme sellest rääkinud. 

Siis, kui ma end häirituna tunnen. Eks sellised ütlused hakka vaikselt uuristama, 

Oleme algusest peale püüdnud omavahel kõigest rääkida. Mis vähegi oluline, ära klattida.
Teinud üksteisele hingelist striptiisi, paljastades ka varjuküljed. Koos püüdnud neid varje/tonte valgusesse tirida. Palju parem on hakanud... Nagu painajalikus unenäos, kus pimedates koridorides joostes lõpuks väljapääsu leiad. Oleme möönnud, et jah - meis mõlemas omad head ja vead... aga ikkagi.

Põrgu, see on teised inimesed (J.-P. S) 
Miskipärast oleme ju ikka teistest mõjutatud. Iga päev. Olgu armastus nii tugev kui tahes.  

Ole klaas ja lase endalt kõik alla libiseda, ära võta sisse - on Ta mulle ikka ja jälle öelnud.
Jah, aga klaasil on ka peegeldav omadus... kui inimesega väga lähedane olla, peegeldub tema sinus ja vastupidi. Ja siis tahakski ära. Üksikule saarele...sest tead - saaksime seal teineteise seltsis hakkama. Ilma teiste inimeste abita, üksteist ära kasutades.

Ma ei talu mehe ja naise vahelistes suhetes kahte asja: usalduse reetmist ja tunnete ärakasutamist. 

Tegelikult... mitte ainult mehe-naise vahelistes suhetes, vaid üldse ka. Ehk siis - naelapea pihta löövad "hoiatajad".  

Olen ikka mõelnud, et inimesi on nii palju...tulemas ja minemas. Kui ei suudeta üksteise vastu aus olla ning suhe on tehing, siis pigem võtku see suhe pealiskaudsema mõõte kui sügavuti ja põhjani minek. Ei, riidu ei lähe, ent distantsi hoian küll. Ma tahaks usaldusväärsete inimestega ühes paadis olla. Kui usaldust ei teki või see kannatada saab, on kooskulgemine välistatud.

Meenutasin, et kuipalju on neid inimesi, kellega ühel või teisel põhjusel suhtlemine katki jäänud. Neid ikka on mõned, ent reetmise ja usalduse kaotuse valu, mis ju kunagi olemas oli, - seda ei tunne mitteüksraas. Samas pole ka mingit soovi edasiseks suhtluseks. Lõpetatud. Kõik.

Mälestused - pigem head, kui halvad. Aga neid ei tule enam juurde. Nagu surma puhulgi.

Ehk siis ongi kõige olulisem tajuda "õigel ajal" edasi liikumise hetk. Et luua häid, mitte halbu mälestusi. Aga praegu on nii, et ma ei ole end kordagi tundnud "ärakasutatuna". Kui ma üleüldse sellest sõnast õigesti aru saan.