Rääkisime eile... selgus et viibime mõlemad letargilises olekus.
Erinevad esoteerilised koolkonnad väidavad, et ajutine raskustunne on põhjustatud seetõttu... et oleme sammumas murrangulisse ajajärku, mil meie DNA-d ümberhäälestatud saavad. Just nüüd, sel kevadel, ärkamisajal. Sarnaseid lubadusi mäletan ka millenniumist. Aga kas pole mitte kõik üsna sama? Oma põhiolemuselt.
Minu ajutise maaslamamise üheks põhjuseks on omakasupüüdlikkus. Kuigi... kõik on ju nii klassikaline - luik/vähk/haug-tüüpi kooslused ei püsi. Eriti ärikooslused. Aga mina olin ikkagi juba jõudnud uskuma hakata "sõpruskonda". Et missioon või nii.
Nii nagu targemad inimesed on hoiatanud väga entusiastlike inimeste eest, tuleb vist valiv olla ka ülimalt püüdlike inimeste suhtes. Eriti, kui nende püüdlikkus omakasuni viib. See on nii närune ja tüütu "avastus", mis paneb kõiki näruselt tundma.
Nojah, ja nüüd ma vaevlen siin... vaatet 3-ndat päeva jalutuna. Tujutuna. Maaslamajana. Keda ei löödavat. Ometi olin seda juba ju Saarele minnes. Aga ikkagi... ikkagi.
Kas ma suudan sellest üle olla ja teha pikk tagasireis omakasupüüdlikkust püüdlikult eirates? Selles on küsimus. Ometigi.. olen ju ammu harjutanud maskideta elamist.
Comments