Skip to main content

Posts

Showing posts with the label Väikekodanlik pirin

Viljandi Guitar Trio - Vunts

Olgu kohe ära öeldud, et mulle ei meeldi vuntsid. Olgu kasvulava meestel või naistel. Najah, lisaks habemega naisele on olemas ka "kergem vorm" ehk siis vuntsidega... Mis teha, ka minu ülahuulele tükivad üleliigsed - kunagise hormoonpreparaatide tarvitamise tagajärg, ent ilmselt on mul ka muidu soodumus. Polegi midagi muud parata, kui depillatsiooni valu kannatada. Vahatamine tekitab kergemat sorti paistetuse ja punetuse ja on nii valus. Ei harju sellega kunagi. Millest selline teema? Lihtsalt...tundsin end puudutatult, kui mu iidol, "homsete ajalehtede" autor saatekirjas kõiki vuntsidega naisi tervitas. :P Vähemalt on mu lemmikbänd  vastiku teema mõnusasse muusikalisse vormi valanud....

Eesmärk

Enesetunnet ei saa petta. Ükskõik, kuidas ka ei püüaks - kummitab kõige kohal eesmärgi puudumine. Tuleviku puudumine. Muidugi on oluline lihtsalt elus olla. Tervis ja kõik, mis sinna juurde kuulub... aga ikkagi, miks?! Ei taha mõelda vaid lähituleviku mõtteid. Mis homne toob, seda tean vägagi hästi. Ja ka ülehomse, nädalase, koguni kalendrikuu täpsusega tean, mis tuleb. Unistustesse mitteuskumine on kõige õudsam asi, mis võib juhtuda. Pean selle usu üles leidma.

Igasugust

Otsustasin veinitegu proovida. Inspiratsiooni selleks sain healt tuttavalt, kes andis omatehtud õunaveini maitsta. See oli tõeliselt hõrk, hele ja kuiv. Kangust 12 ja väga mõnus päikselisel vabaõhuüritusel lonksamiseks. Eriti sügava mulje jättis mulle pudeli silt, mis oli oma majapidamise ainetel kujundatud. Nii et esmalt tahtsin veini teha just sildi pärast, sest tahaks ka tänavust kaunidust kuidagi talletada. Tellisin  esmaspäeva õhtul veiniteo stardipaketi (ehhee!) ja täna sain teate, et juba ootab saadetis Smartpostis. Kõik uus on ju tegelikult unustatud vana... Mäletan siiani, kuidas ema-isal magamistoa ahju kõrval vein mulksus. Kui see vahtu välja hakkas ajama, käisime vennaga seda limpsimas -hea magus oli :) Marja- ja õunavein podises ilmselt igas majapidamises, kus vähegi viljapuid ja marjapõõsaid. Alustan rabarberiveiniga. Kui täpne olla, siis proovin rabarberirose`  tegemise ära. Retsepti napsan sealt . Kui esimene tegu just aia taha ei lähe, siis saan tänavuse a...

April shower

Kõik sulab, voolab ja vuliseb. Loodus püüab kogu hingest, et minutaolisi, kängujäänuid tardumusest välja tuua. Aga nii raske on. Tahaks saada magada ja mitte mõelda. Lihtsalt.... oleks hea, kui saaksin jupp aega olla nii et ei suhtleks-suhestaks-suhtuks. Ei väljuks oma toast. Ei riietuks ümber. Kasvatan tänavu lilletaimi. Täitsa seemnest peale. Pikeerisin esimese kastitäie saialilli. Otsin raamatutest abi. Sellistest headest vanadest ja tuttavatest (Loomade farm). Teatrisse isegi julgesin üle 5 aasta minna... Madame Bovary... kubises klišeedest ja davidlynchilikest kaadritest. Masendus süvenes igatahes.Ei ole see bovarism nii lihtsake ja kahetasandiline midagi. Kui tervis lubab, siis püüan homsest balletietendusest jõudu ammutada.

Sain suusad ju...

Minu arvates on suusavarustus, s.h eriti riidevarustus häbematult kallis ja valik Eesti kaubandusvõrgus pea olematu. No tõesti...  Mõtlesin, et jätan vajalike asjade ostu vahetult enne minekut, et siis on märtsi keskpaik ja hinnasula. Võta näpust! 70% suusajopede allahindlus ja ikka ligi 2000 kr. Minu arvates on see ülepakutud hind. Mis selle jopi siis ikka nii eriliseks teeb, et selle eest nii palju maksta... Või siis spets suusapesu?  - ~1000 kr . Urr! Mina ei raatsi sellist hinda maksta. Muidugi usun materjalitööstuse võidukäiku, aga ikkagi. Suusavarustusest parem ei räägigi - kõik need saapad, suusad, kepid, kiivrid, prillid - mis  mäel kohustuslik. Seda kola endale üheks korraks küll hankida ei jaksa. Sest ma pole kindel, et mulle suurel mäel üldse sobib. Äkki tulen treppsammus ülevalt alla:) Ja niimoodi iga päev. Oh, õudust. Parem ei mõtle sellele. Vaatasin kodulehelt järgi, et seal läheduses on ka normaalmõõtmetes ujula. Et võib olla hoopis ujun kõikseeaeg:) ...

Pikk päevatee kaob õhtusse...

Vahest on nii, et lükkad ebameeldivaid toimetusi lõpmatult edasi. Projektide puhul klassifitseeruvad nendeks toiminguteks eelarve ja aruandlus. Ühe pikaajalise välisprojektiga kipuvad need kaks tegevust veel ka paralleelselt kulgema. Ühesõnaga - lõpetasin just ühe ebameeldiva toimingu ja passin siiani veel töö juures. Endine kolleeg kutsus välja dringile, ent kahjuks vedasin teda alt. Ta ei jaksanud enam kohvikus üksi passida ja oodata. Nüüd mõlgutan mõtteid, et mida küll maagilise reedeõhtuga pihta hakata. Kaasa otsustas sõbraga Rock-Cafe kasuks. Et kas kassitapp on aja möödudes ka aeglasemaks läinud... Loobun vist tänasest prallest sootuks. Homme peame alustama reisi ettevalmistusi. Õnneks lahenes hobuste probleem - saan nad äraolekuajaks suurde talli viia. Kurtna maneežis paneb Raul Theo tasapisi töösse taas. Vastupidavus on kindlasti allapoole arvestust,talve läbi on saanud hobud end vabalt tunda, ent ikkagi. Eks näis, kas Raulil õnnestub poisist ka "libisevata"...

No more lonely nights...

Kaasa oli nädala jagu kodust ära. Maru kurb oli. No tõesti. Kui esimestel päevadel isegi nautisin omavastutust kõigega toime tulla ja õhtuti teha seda, mida süda kutsub (lugeda, arvutis surfata, töösjade kallal nokitseda), siis paari päeva pärast oli igatsus üleval ja süda saapa sääres.  Ma nimelt kardan üksi kodus olla. Lapsepõlvest saadik olen kartnud. Oma mõtteid mõelda ja üksi metsas kolada - seda võin lõputult...ent eluaset olen harjunud... ja tahan ka edaspidi jagada. Möödunud üksildusnädal tõigi hirmud päevavalgele - pea iga öö ärkasin üles, sest kuulsin eestoast mingit kahtlast naksatust, õuest tuule undamist  jne jne. Leevendust ei toonud ka öötulede põlema jätmine. Mõtteis mängisin läbi kõikvõimalikud stsenaariumid ja olin valmis võimalikeks rünneteks(kurikamees jne). Üksikasju ma täpsemalt ei kirjelda. Vihjeks vaid niipalju, et voodi all on mul midagi kurikalaadset peidus. Kui tuttavale oma paranoiat kurtsin, siis tema väite kohaselt peaks olema võimalik sis...

Saamatu

Jätk halisemise lainelt. Mõningate oskuste puudumine käib närvidele. Hetkel on suurim probleem see, et ma ei oska autosse aknapesuvedelikku panna. Ei osanud seda õieti ka eelmisel autol. Probleem hakkab pihta  juba sellega, et ma ei saa kapotti lahti.  Pusides ja logisedes lõpuks õnnestub, ent aeg jookseb... Teiseks, ei leia ma üles seda krdima konksu, kuhu kaas kinni panna. Ja lõppude-lõpuks saabub pingetipp sellega, õige kork oleks maha kruvitud ja vedelik sisse valatud.  Paar harva kogemust on näidanud, et suudan enda kontorirõivad kogu protseduuri vältel mõnusalt ära mäkerdada. Noja millal muul ajal ma avastan, et klaasipuhastusvedelik on otsas - ikka kuhugile teel olles, kusagile kiirustades.. Sestap abistas vedeliku juurdevalamisega kaasa ja olen sellega ta surmani ära tüüdanud. Nüüd ta teatas, et ma PEAN selle iseseisvalt selgeks saama ja et ta enam ei vala:)  Et see on elementaarne oskus, mis peab autojuhil olema. No muidugi... täitsa õige jutt. Õnneks...

Idüll

Maasikaleeee! Pühapäevaseid pannkooke küpsetades, tundsin suurt puudust... maasikamoosist. Mõeldud-tehtud! Vennatütre ja kaasa abil tõime Nõmme turult 7 kg moosimaasikaid. Hind vaid 25 kg. Imemagusad! Nõmme turg on tõeline pühapäeva-jalutaja meelispaik. Kohvikuid, värskeid pirukaid, kooke ja saiakesi jagus! Purskkaev... viini toolidel istet võtnud prouad...sirellillas krimpleenjakis, valge pitsist baretiga, viimaseid uudiseid vahetamas... Maitsekalt ja pieteeditundega turu südamesse "sisseehitatud" männipuud... Väiksed turumajakesed. No ikka tõesti väga nunnu. Nice and clean, ütleks seepeale Ramloff:) Aga ükski idüll ei kesta igavesti. Saades moosilaariga ühele poole, avastasin purke pestes, et köögivalamust ei taha vesi alla minna. Kuna ülejäänud majalised magasid õndsaund, kasutasin isiklikke ajusid. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Meenus nõukaaegne käsipump keldris. Pumpasin. Ja mõne aja pärast õnnestuski "kork" eest saada! Rõõm enda vägevusest ol...

Sparõõmud ka minu õuel

Nädalavahetuse retk koos Mariga Aurasse aitas mul üle saada: ...viimase aja töökoormusest tingitud närvivapustusest... Tõsi küll, mõningate kaotustega- ühte klaasist kaussi pole enam elavate kirjas. Samuti nagu üht pudelit hundijalavett. Jällegi pean tõdema oma küündimatust toimetulekul elementaarsega - tööasju koju kaasa ei võeta. Jäävad kausid terveks ja mehed joonuks. ...hiilivast paranoiast. Et kas mu viimaseaegsed "teelised" ikka on piisavalt omakasupüüdmatud ja siirad. ... et sain hiljuti 41. ...et mu armsad kursavennad alt ära hüppasid reedeõhtusest AMMU kokkulepitud veinikohtingust ja selle asemel vihtusin ma va tööd teha niiet silmad lõpuks pahupidi hakkasid minema. Aga praegu on peris hea. Tänu Marile, Itaalia Köögile (jummel kui hea kitsejuustu ja päiksekuivatatud tomatite salat!), mõningatele klaasidele prantslaste pinot gris `ile ja kõikvõimalike teraapiliste toimetega spa saunadele. Muide, peaaegu kilomeetri ujusin ära - not bad ühe 41 aastase kohta. Ja ilusat...

Santlaager ma olen...,

Hetkel ilmestab hommikuid ja päevi enim Riho Sibula Emajõe delta blues . Loost kostuv (enese)iroonia hoiab n.ö ree peal:) Kui kõik on määratud kiiva kiskuma, siis nii see ka läheb. Noil päevil kaob tavaliselt kõik. Alates asjadest, ajatajust kuni isikliku katuse sõitmiseni välja. Need päevad algavad tavaliselt sellega, et ärgates ei leia üles (.) oma juukselõksu (..) mobiiltelefoni, sest see on tühjaks saanud ja varjab end teadmata kohas (...) autovõtmeid, mille leidmiseks vaja läbi otsida kõikvõimalikud taskud - nii talliriiete, käekottide kui muud võimalikud ja võimatud kohad. Ja otsimine ajab hirmus närvi. Ja siis ma jään töö juurde hiljaks... mis tähendab seda, et mul pole enam autot kusagile normaalselt parkida... koosolekule sisenedes saavad osaks hukkamõistvad pilgud, et meil ju kõigil sama hommik jne jne. Sellistel päevadel on tavaliselt vaid üks võlu. Tallilõhn. Loomad. Neile need seigad ei mõju. Õnneks. Piisab vaid sõrmed pehmetesse karvadesse kaevata ja tunda, kuidas rahu si...

Väikekodanlik pirin

Pean homme ärkama halastamatult vara, et hommikuse Tartu bussi peale jõuda. Pole teab mis ajast bussiga sõitnud, ent ärinädala algus ja teeremont pole need, mis mind ahvatleksid Tartu-Tallinn maanteel rallima. Kuulu järgi oleva bussiga reisimine tüki mugavam, käed ja tähelepanu on vabad. Oma pühapäeva magasin peamiselt maha... tegin vaid hädapäraseid toimetusi. Nonii magusat und pole tükil ajal olnud. Elavnesin alles õhtupoolikul kui avastasin, et mul pole mitte midagi homsele kohtumisele jalga panna. Mu lemmikporikingade tald on katki ja parandamine ilmselt liiga kallis ja mõttetu. Poolsaabaste jaoks on aeg veel liiga varajane. Jalanõud peavad olema... head ja kvaliteetsed. Muude riietusesemete pealt võin kokku hoida, ent mitte jalanõude. Kõpsisingi paar tundi mööda Viru Keskus ja Kaubamaja ning shoppamise rasket tööd pärjas edu. Väga meeldisid ühed Lloyds`i kingad, ent kahjuks ei olnud sobivat numbrit. Lõpuks sain üsna meeltmööda välimuse ja hinnaga Vagabondid. Noja siis sattusin vee...

August

Kuidagi rabedalt on tänavune augustikuu kulgema läinud. Meelestuvad viimase nelja-viie aasta augustid, mida teadlikult olen meelde talletada püüdnud. Sest ma armastan augustikuud. Tavaliselt lähen septembris kusagile rändama. Seetõttu on august möödunud reisi ootuses. Ei tänavu. Teisalt... on august olnud rahunemisperiood, sest suviste emotsioonide virvarr, seletamatu ootus ja suveilmade nautlemise "kohustus" on mind piisavalt segadusse ajanud ning augustikuu sumedus viib taas balanssi. Mitte sel aastal. Olen kuidagi tujutu ja rahutu. Muidugi suudan end vajadusel meeldivale või ebameeldivale ümber häälestada ja vastavalt ka käituda... Aga see kõik toimub masinlikult. Mõtted on hajevil ja raske on midagi tõelist teha. Tihti taban end "teolt", et jälgin kõiki oma tegemisi kõrvalt, analüüsides, hukka mõistes või takka kiites. Puudus on emotsionaalsest lähedusest ja tunnustusest. Ja seda pole võimalik lunida või "selgeks rääkida". See kas on või mitte. Varuv...