Kuidagi rabedalt on tänavune augustikuu kulgema läinud. Meelestuvad viimase nelja-viie aasta augustid, mida teadlikult olen meelde talletada püüdnud. Sest ma armastan augustikuud.
Tavaliselt lähen septembris kusagile rändama. Seetõttu on august möödunud reisi ootuses. Ei tänavu. Teisalt... on august olnud rahunemisperiood, sest suviste emotsioonide virvarr, seletamatu ootus ja suveilmade nautlemise "kohustus" on mind piisavalt segadusse ajanud ning augustikuu sumedus viib taas balanssi. Mitte sel aastal.
Olen kuidagi tujutu ja rahutu. Muidugi suudan end vajadusel meeldivale või ebameeldivale ümber häälestada ja vastavalt ka käituda... Aga see kõik toimub masinlikult. Mõtted on hajevil ja raske on midagi tõelist teha. Tihti taban end "teolt", et jälgin kõiki oma tegemisi kõrvalt, analüüsides, hukka mõistes või takka kiites. Puudus on emotsionaalsest lähedusest ja tunnustusest. Ja seda pole võimalik lunida või "selgeks rääkida". See kas on või mitte. Varuvariandid näen ma läbi ja põlgan juba eemalt ära.
Nojah, olengi omadega ootesaalis. Mida oligi arvata.
Esimest korda elus kaalun tõsiselt mõne antidepressandi kasutamist mingi aja vältel. Lihtsalt, tunnen et enda jõust ei piisa, et igapäevaeluga toime tulla. Pole ju mõtet piinelda.
Comments
ADst ka, aga see on ainult minu isiklik arvamus. Kui oled kord nende peale läinud, siis on hiljem väga raske loobuda.
Mul on ka elus väga ränki aegu olnud, aga pole AD võtnud. Unerohtu ja kergemaid rahusteid küll. Kõige tähtsam on end öösel välja puhata. Päeval saab ikka natuke oma tegevusi ja mõtteid(sund-) kontrolida.
Aga samas - pool maailma elab antidepressantide najal. Räägitakse, et mõned neist ei oma mingit mõju, isegi kahjulikku mitte.
Kõike head!