Skip to main content

Pealkirjata

Uskumatu, ent tõsi - koristamine on teraapiline tegevus. Eile sai see suurtes mõõtmetes ette võetud, hakkas kiskuma suurpuhastuse kanti. Sai nühitud neid nurki, mis tavapärases koristusringis vahele jäävad. Pole otseselt silma all või, nii.. Vahepeal tegin veel väikse pausi ja panin praehju küpsema kolm plaaditäit pirukaid viineri ja seene-juustu-singitäidisega.

Kuna koristatavat pinda ikka jagub, tabasingi end mõttelt, et ehk on eluruumi rohkus või vähesus tingitud hingelise tasakaalu(tu)kusega? Pärast koristustöid, mis küpsetamisega kokku vältas ligi 4 tundi, tundsin end... paranenuna. V.a jalg, homsest alates vaja siiski antiobiotsikuur läbi teha.

Õhtupimeduses istusin pisut terrassil ja kuulatasin vaikust ja vaatasin piimja udu aeda libisemist. Mingil hetkel oli õhk sõna otseses mõttes vettinud. Kutsusin kopli servast igaks juhuks hobud enda juurde, et Theo hingamist kontrollida. Kõik oli OK. Väheke imestunud nägudega nosisid nad mu käest leiba. Nojah, olin heledas pidžaamas ja hommikumantlis. Neile ilmselt tundus see väheke tontlikuna.
Kuulasin veel kaua-kaua vana Genesis´t - peamiselt Foxtrot ja Musical Box plaatidel olevat. Ja seda ka.

Meenutasin sõnu, teatavid fraase ja püüdsin "kuulata" häält, mida kunagi pole kuulnud, vaatamiseks vaid üks foto... ja ka see pole kindel, kas just tema sel on. Naljakas, aga see inimene oskas anda nii palju, olles ise nii vähene... napp. Ent tema distantsihoidmine on mõistatus. Olematu lõhkumisse on raske uskuda. Keda ja mida ohvriks tuues? Laulurästast?

Comments