Hea ja vabastav on kirjutada. Püüdsin ka vahepeal, ängi suurenedes blogida n.ö iseendale, ent see ei õnnestunud. Niiet - minu puhul siiski blogimise teraapiline mõju ei toimi. Hulka tervendavam on lihtsalt omaette olla. Sõitsin palju, uue sõiduvahendi kilometraaž tõusis kohe märgatavalt:) Isegi ööbisin autos. Mugav oli... vihm peksis vastu plekki, klassikaraadio suigutajaks. Õnneks olin ukse märganud lukku panna, sest öösel kuulsin selgesti samme ümber auto ja seda, et katsuti ust. Ei julgenud iitsatadagi. Mingil ajal suutsin siiski rahuneda ja uuesti unne vajuda...
Sellised hetked on mulle (elu)vajalikud. Tajumiseks, et on nii palju, millest kinni hoida ja et... elu on siiski armas. Eile, Birgitta festivali raames toimuvat balletietenduse algust oodates, klõpsisin Marist mõned pildid. Tee jah, lõõpis tema, ma panen need orkutisse üles - et siis on mul kah nagu elu:) Ohkuihea oli naerda! Jah, mis siis et 20-aastase vahega - me oleme sedavõrd ühel lainel...
Mul on ka elu. Just parasjagu selline, et tunda - mul on kõik ja mitte midagi.
Sellised hetked on mulle (elu)vajalikud. Tajumiseks, et on nii palju, millest kinni hoida ja et... elu on siiski armas. Eile, Birgitta festivali raames toimuvat balletietenduse algust oodates, klõpsisin Marist mõned pildid. Tee jah, lõõpis tema, ma panen need orkutisse üles - et siis on mul kah nagu elu:) Ohkuihea oli naerda! Jah, mis siis et 20-aastase vahega - me oleme sedavõrd ühel lainel...
Mul on ka elu. Just parasjagu selline, et tunda - mul on kõik ja mitte midagi.
Comments