Skip to main content

Täna

Blogosfäär koliseb Gruusia teemast. Ma ei oska end selle teemaga paraku kuidagi suhestada. Märk individualismist? Küllap vist. Mu poliitilist (olematut) vaatenurka kannab mingil määral Jaan Kaplinski arutlus "Kevad kahel rannikul", kus ta end passeistiks tituleerib ja möönab, et tal "... on sügav kahtlus selles, kas puu otsast allatulek oli tark tegu". See on veidike laialivalguv, ent sõnastab minu jaoks väga hästi inimkonna eksistentsi mõtte(kuse). Sõdade ja relvastatud konfliktide abil püütakse nappe ressursse ümber jagada, olenemata riigikorrast, mis selle ümberjagamise tulemusena kehtestatakse. No ja muidugi on ka erineva reeglid, mille abil sõjasaak ümberjaotatakse. Võrreldavad infosüsteemile juurdepääsuõiguste jagamisega (vastavalt gruppidele ja rollidele:).Kannatajapooleks enamasti tsiviilelanikkond, kui kõige haavatavam ja kaitsetum. Inimese peamistes käitumismaneerides pärast puu otsast allatulekut pole seega just palju muutunud. Hirmutunne ja OMA varude kaitsmisvajadus on sissekodeeritud. On aja küsimus, mil inimkari end ise hävitab, sest ressursse ei jätku ka parimat jaotuskava rakendades.

Seega... kui sõda just minu ukse all ei käi, ei tunne ma end ka sellest puudutatud olevat. Seisukohtade ja avalduste tegemiseks on poliitikud ja kindlasti ka inimesed, kelle p... kõik, absoluutselt kõik, torgib. Sellegipoolest ei anna "eemalseisjate nõuanded" ja arvamused alust mõtlemisele, et nad puu otsast allaronijate klannist kuidagi erinevad või arenenumad oleksid.

Avastasin, et tikud on otsakorral. Sool kah. Igaks juhuks palun mehel tuua :)

Comments

Anonymous said…
Huvitav, mind see sõda küll hitmutab. Justnimelt selle pärast, et selles osaleb agressiivselt seesama Venemaa, mis meiegi külje all, paarisaja kilomeetri kaugusel. Ma ei tunne end vist meie riigis piisavalt turvaliselt, sest ma oma sügavas sisemuses ei suuda tõesti uskuda meie pisikese vabariigi igavesti rahulikku tulevikku. Kusagil sügaval on vist see esiemade hirm sõja ees nii sügaval sees, et ma tõsiselt küsin praegu enda käest vähemalt 3 korda päevas, kuhu ma Vene agressiooni puhul Eestisse perega põgenen - kas maale sugulaste juurde metsatallu või üle lahe venna juurde. Ja ma ei tea veel tarka otsust... Mis siis, kui mu 3 meest mobiliseeritakse ja ma üksi jään...kas ma siis tõesti lahkun kodust või jään neid tagasi ootama? Ma ei tea vastuseid ja kardan, et mul tuleb nendele oma elus veel praktilisi vastuseid anda. Kiiremini kui ma karta oskan...
Heli said…
Mina aga ei oska ette karta sündmusi, mida mul läbielada tulnud pole. Jah, mäletan üht Su selleteemalist postitust (juuni alguses, Leinapäeval). Püüdsin sel korral minevikusündmusi ette manada. Respekt muidugi esiemade-isade ees, seda küll. Ma mõtlen, et taolistes situatsioonides hakkab juhtima ellujäämisinstinkt ning ellu jäävadki paraku need, kes tugevamad... Hoolimata ettemuretsemisest, -kartmisest. Karm, aga paratamatu.

Estonia hukk vast Eestile lähedalolevaim katastroof. Mäletan, et üks pääsenu rääkis, et pääsesid need, kelle ellujäämistahe oli ülisuur ja ...kes mõtlesid iseendale. Sa ei saanud ulatada abistavat kätt, sest kartsid see käsi tõmbab põhja ka sind. Niiet - ellu jäävad "tegijad" ja iseendale mõtlejad. Või siis päästab juhus.

Ent mõistan Su muret ja hirmu. Umbes aastajagu tagasi kartsin paaniliselt ühe lähedase pärast, kes pommiplahvatuse ajal ühes maailma metropolis pidanuks viibima. Selline sihitu, kurnav hirm ja teadmatus.
muusake said…
Jah, siinkohal ühinen Naisega, samad küsimused ja tunded, ehkki jõudsid minuni hilinemisega...