Täna

Blogosfäär koliseb Gruusia teemast. Ma ei oska end selle teemaga paraku kuidagi suhestada. Märk individualismist? Küllap vist. Mu poliitilist (olematut) vaatenurka kannab mingil määral Jaan Kaplinski arutlus "Kevad kahel rannikul", kus ta end passeistiks tituleerib ja möönab, et tal "... on sügav kahtlus selles, kas puu otsast allatulek oli tark tegu". See on veidike laialivalguv, ent sõnastab minu jaoks väga hästi inimkonna eksistentsi mõtte(kuse). Sõdade ja relvastatud konfliktide abil püütakse nappe ressursse ümber jagada, olenemata riigikorrast, mis selle ümberjagamise tulemusena kehtestatakse. No ja muidugi on ka erineva reeglid, mille abil sõjasaak ümberjaotatakse. Võrreldavad infosüsteemile juurdepääsuõiguste jagamisega (vastavalt gruppidele ja rollidele:).Kannatajapooleks enamasti tsiviilelanikkond, kui kõige haavatavam ja kaitsetum. Inimese peamistes käitumismaneerides pärast puu otsast allatulekut pole seega just palju muutunud. Hirmutunne ja OMA varude kaitsmisvajadus on sissekodeeritud. On aja küsimus, mil inimkari end ise hävitab, sest ressursse ei jätku ka parimat jaotuskava rakendades.

Seega... kui sõda just minu ukse all ei käi, ei tunne ma end ka sellest puudutatud olevat. Seisukohtade ja avalduste tegemiseks on poliitikud ja kindlasti ka inimesed, kelle p... kõik, absoluutselt kõik, torgib. Sellegipoolest ei anna "eemalseisjate nõuanded" ja arvamused alust mõtlemisele, et nad puu otsast allaronijate klannist kuidagi erinevad või arenenumad oleksid.

Avastasin, et tikud on otsakorral. Sool kah. Igaks juhuks palun mehel tuua :)