Skip to main content

Ei usu

Jalg ikka otsustas pahkluu piirkonnast üles paistetada. Liikumine on suht ebamugav. Pigem hoidun sellest ja nüüd ma siin siis olen... oma tunnete lõksus. Pole tavapärast tuimestit käepärast võtta, sest kõik on seotud ju liikumisega.
Olen mõelnud, et miks mind... ahastus siiski aeg-ajalt kätte saab. Olen ju täiskasvanud naine, kel elus kõikvõimalike normide kohaselt täiesti normaalselt, kui mitte hästi, läinud. Sellest hoolimata tabavad mind meeleheitepuhangud (sry, ei osanud paremat nimetust sellele laastamistööle leida). Tornaado südames põksub vaid üks... mis siis, kui ma ei jaksagi ära oodata... Et kõik oligi üks silmapett, fatamorgaana ja eluiga osutub selleks liiga lühikeseks? Ja mulle saigi osaks vaid "sabasulgesid põgusalt puudutada". Elada selle teadmisega 365 päeva aastast aastasse tundub... kohati ülejõu käiv. Otsides lakkamatult vastuseid kõivõimalikest märkidest, omaenese ebausust ja nõiakunstist:)On päev, mil suudan seda kõike tahaplaanile suruda, lastes "päriselul" võimust võtta. Samas tean, kui pealiskaudne ja petlik see on ja mingil päeval langeb teeskluse mask. Need ongi mu masendavaimad hetked. Aga ju siis olen need ärateeninud. Kellelegi ei mõõdetavat rohkem, kui ta kanda jaksab.

Comments

Anonymous said…
Kalli-kalli-kalli ja pai! Ja et ma pagan ka nii kaugel pean sinust asuma, muidu sõidaksin kohe kutsumata külalisena suure shokolaadi ja hea veiniga sulle külla, vot! Sest ahastuse leevendamiseks on ainult 1 rohi - totakalt muretud ja heatujulised tuttavad ja sõbrad, kes meelt lahutavad. Mõneks ajaks vähemalt. Aitavad seda elu mööda saata ja oodata. Ehk isegi selle hetkeni kas siis selles või järgmises elus, kui see õige kätte tuleb...
Heli said…
Tänan Sind. Eks nahutasin end oma alpuse eest nagu Kunksmoor korstnas olles. Kõik ei ei peagi kõike saama ja teinekord piisab ka teadmisest, et kõige "armsam jääb kättesaamatuks". Masohhism, missugune! Hakkasin J. Fowles`i Maagi lugema. Hästi kirjutatud.