Kõigest ja ei millestki

Appike... paanika! Olen viimati lapsepõlves söönud pardipraadi, ent ... mitte kunagi ise valmistanud. Nüüd on ootab õrna ja hoolitsevat kohtlemist üks austustvääriv lihakeha. No tõesti tahaks, et pardi viimne kohtlemine oleks austusavaldus... Pekingi pardist olen kuulnud, ent jäägu katsetamine järgmiseks korraks -. hetkel tundub kättesaamatu kokakunsti imena. Kas kellelgi on traditsioonilist, maitsvat ja n.ö lollikindlat retsepti, millega ka igapäevaselt mittekokkav inimene hakkama saaks? Väga tänulik ette...!

26.detsember, termomeeter on mõõtnud hommikuste külmakraadide asemel +9. Päike sirab, tuul lõõtsub, maja nagiseb ja ainus soov kaasaga on hetkel, et me kolm  naaberkuuske ikka vastu peaksid.  Varesed, kes kuusetipus pesitsevad, on merehaiged niikuinii... Või kolisid nad aegsasti madalamale. Tegime eilse-üleeilsega tiiru peale. Märjamaast kuni Karksi-Nuiani. Kõik lähedased on üle vaadatud ja kallistatud. Tänavune töökoha jõulupidu jääb samuti kauaks meelde. Suurejooneline, ent ilus ja hooliv. Töötajaid väärtustav. Ja hoolimata 2-kuulisest tööajast, sain äramärkimise osaliseks:) Hea tunne oli, ausalt.  Nüüdseks on peosöögid söödud, kinkidega krabistatud... järgnenud on kerge peojärgne letargia. TV, pidžaama kuni keskpäevani, arvuti, raamatud.... nagu ikka. Nagu kõigil. Lähen nüüd potte ja panne veega täitma - juhuks, kui elekter (sh vesi ) peaks kaduma. Piparkoogid ootavad ka küpsetamist. Head aastalõppu kõigile! 

Palju probleeme (kui mitte enamus) omavahelistes suhetes saavad alguse võrdlemisest. FB fotoalbumid, TV, blogid jms stuff võimendavad võrdlusmomenti veelgi... Ma pole kindel, ent usun et kunagi olid inimesed sellevõrra rahulolevamad ja õnnelikumad, et puudus laiahaardeline võrdlusmoment. Ainult naabrid olid pinnuks silmas :) Aga nüüd... Jah... kui mitmeid kordi olen end "kuriteolt tabanud", et  nänänää, temal on nii ja minul mitte...  Temal tuleb kõik mängleva kerglusega, mina pean rassima ja roppu vaeva nägema... Viimasel ajal olen täiesti teadlikult probleemiga tegelenud . Ehk siis - püüan üldse mitte võrrelda. Austada omaenda valikuid ja elustiili. Leida, et just nii on hea. Või siis - leppida teadmisega, et kui oli otsustamise koht, siis ma kas a) lõin põnnama, b) ei mõelnud tõsiselt tagajärgedele c) ei viitsinud üldse mõelda... :) Palju lihtsam on sedasi elada.  Ja FB fotoalbumites sorida:) Või TV-d vaadata... Et ei võrdle. Ei suhesta. Näiteks täna.... homm

Pole midagi mõnusamat, kui pärast töist nädalat lubad endale pisut kulutamist. Minu kulud läksid seekord täiesti eesmärgistatult kreemidesse ja muudesse maist heaolutunnet tõstvatesse vahenditesse. Olen kreemide sõltlane. Niikaua, kui end naisena mäletan, on ka kreemid olnud:) Igasuguseid on proovitud  - kalleid ja odavaid. Mõni  Body Shopi kehahooldustoodetest on alati vannitoas olemas - need on lihtsalt parimad! Eriti kehakreemid...  Praegune valik on vahepealne. Kevadel avastasin odava ja hea kreemi. -Olin teel ujulasse, kui meenus et näokreem ununes koju. Põikasin kodukoha Maximasse ja ostsin Eveliine kitsepiima näokreemi. See osutus sedavõrd mõnusaks ja heaks, et praegu juba kolmas purk käsil. Siiski... talviseks perioodiks on vaja miskit tõhusamat. Tänane valik oligi Dr Hauchka (kirjutatakse vist nii... pole kindel, ent ei viitsi tsekata) roosikreem. No mõnus, midagi muud pole kosta... Nägu lõi kohe särama! Nii ongi mul täiesti täiuslik reedeõhtu - tuul ulub õues, elamine on

Appike, kas on võimalik et esmaspäeval tahaks juba nädalavahetust? :) No täna oli täielik nullpäev. Ajud olid nagu tsementeeritud ja nagu kiuste oli juhtkonna koosolek. Loetelu jätkuks - silmad jooksid vett - vigastasin eile kuuseoksi tuues. Keset ööd ärkasin kurjakuulutava telefonisõnumi peale ja visklesin  paar tundi unetult. Ja hommikul olin pettunud, et maa ei olnudki valge lumevaiba all.-Nii lootsin! Ja koolitööde valmis vorpimine võtab kahtlaselt kaua aega. Ei suuda kuidagi kontsentreeruda. Mannetu värk, ühesõnaga. Metsikult käib hetkel närvidele, et päikest ei ole.

Esimesed nädalad uues töökohas on möödunud linnutiivul. Uskumatu, ent tõsi - 01.detsembriks olen firmas olnud juba 1 kuu!  Number üks asi positiivse poole pealt on - seltskond. Inimesed, kellega iga päev kokku puutun inspireerivad.... Tunne, mida ma pole hulka aega tundnud, tõepoolest!  +-märgiline on ka töötingimused ja - sisu.  No ma ei julge veel eufoorias olla, ent pärast viimaste aastate kogemusi julgen küll öelda, et tegemist on tööga, mida vaimusilmas ette kujutasin. Eeldab detailsust, ent ka suure pildi tajumist.  Ja konformismiga pole midagi pistmist. Iga päev õpin midagi uut ja saan oma ala ekspertidega edasise üle nõu pidada. Uus hingamise rütm mulle igatahes sobib. Suur kollektiiv samuti. Kõikidega pole veel kokku puutunud, ent küllap jõuab seda teha. Kui mitte enne, siis ühisel jõulupeol, mis tänavu Glehni lossis. Nädalavahetuse veetsin perekondlikus ringi vanemate juures. Poeg rääkis vahva loo kõnekäändude tähenduse muutumisest aja jooksul. Ta oli osalenud loengus,ku

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata. Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled. Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad. Jah. See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.                                                 THEO                 MOZART                                                                   BO                                                                   NH                                                                   AM                                                                    BE                                                                    TT                

.... meenus täna hommikul, et mu endised kolleegid avalikust sektorist tõid mulle lahkumispäeval südamesse pugevad kingid. Purgitäis päiksekuldset kõrvtisasalatit (hand made, of course) ja linasesse kotikesse pakitud pärnaõied, Saaremaalt. Oma korjatud. Nunnumeeter on täna põhjas. No mis teha....:) Ja muideks, praegu tasub hommikuti varem ärgata. Isegi minusugune unimüts saab sellega hakkama.... Siis jõuab enne tööle minekut valguses olla. - Üsna mitmed hommikud olen seda kasutanud ja kaukadega metsatuuri teinud.Jätkub terveks päevaks. Uus töö on põnev;)

Juba kolmapäev. Aga kahjatseda pole midagi, sest ilmad on olnud sõna otseses mõttes kuldsed. Tunnen mõttes kaasa kõigile, kel pole võimalik võtta ette jalutuskäiku sügisrüüs metsa. -  Milline tasakaal, kord ja seaduspärasus valitseb! O Olen püüdnud end kohustustevabalt tunda ja suuresti on see ka õnnestunud. Olen kõike teinud... natukene. Lugenud-magistritöö kallal nokitsenud-veini joonud-hobustega tegelenud-niisama laiselnud. Mõned hetked olen lihtsalt koplis hobude juures istunud, imetlenud neid, ruskaa (soome k) ja päikesepaistet. Kasvuhoone on ka korrastatud:) Üks kurvem asi ka. Et otsustasin ühel inimesel lasta minna.  Hobustega tegelemist puudutab see teema... Tunnen end halvasti, ent arvan et talitasin lõppkokkuvõttes õigesti. Ka teised pereliikmed arvavad nii. Vahest on lihtsalt nii, et igaühel on aeg edasi liikuda ja midagi muud teha. Seda, mis teda köidab iga päev... mitte vahete-vahel. Vaid nii tuleb rahulolutunne (mis siis et üürikeseks ajaks, aga noored seda ei

10-tunnine unemaraton ja kiire spurt talliriietesse ning õue:) Tavaliselt saavad hobud juba 7-8 ajal koplisse, ent nädalavahetuseti enamasti mitte. Kuna laupäeviti algab mul üks loeng 8:15, siis keskendun õigeks ajaks kohale jõudmisele ja vabastan hobud alles 10 paiku, kui tagasi jõuan, Pühapäeval aga tahaks lihtsalt kauem magada. Hea uni on oluline. Puhastab mõtteid ja annab jõudu. Energia hakkab tasapisi tagasi tulema. Ja ainus nipp selleks on tegelikult enda käigushoidmine. Vahepeal tuleb lihtsalt teha ainult neid liigutusi ja tegevusi, mis endale  väga meeldivad. Siis jaksad ka teistele endast anda. Tänavune sügis on taas kuldne... Siiani on muru täiesti roheline. Abikaasa isegi niitis veel möödunud nädalal. Mets on veel värviline ja rajad läbitavad. Nii hea on olemas olla!

Lõpetasin reedest töösuhte. 13 aastat avalikus sektoris on tegelikult pikk aeg. "Holy crap" ütles mu kursusevend, kui kuulis et nii kaua olengi riiki teeninud:) Ütleks iseteadvalt (ma ju võin seda endale lubada!) selle 13 aasta peale nii, et riik on nüüd selgeks õpitud ja aeg on miskit muud teha. Vajan päris tõelist muutust ja  miskit, mis " sütitaks kõhus leegi " (üks FB sõber märkis tabavalt enda töösuhte lõpetamise kohta). Tegelikult on paljusid mu tutvusringkonna tööealistest inimestest tabanud katarsis. Mitmed vahetavad töökohta või lõpetavad töösuhte Eestis sootuks. Ilmselt  on ühelt poolt põhjuseks  Eesti väiksus ja "särasilmsete" projektide vähesus, s.t rutiin, tölplus ja väsimus saabuvad kiiremini. Teine põhjus on minu arvates tööandjate oskamatus ja tahtmatus töötajaid motiveerida. Õpingud sotsiaalteaduste magistrantuuris on mind nimetatud teise järelduseni viinud:). Mudelid ja meetodid, mida personalijuhtidele jt  kantslitest jutlustatakse o

Väheke ärritunud postitus tuleb. Seega - kes tänase vihaannuse juba kätte saanud, ärge parem lugege :) Asi algas sellega, et 2 aastat tagasi otsustas mu koduvald mu hajaasustuses paikneva talumaja liita alevi koosseisu. Hulk aega oli minu koduse aadressi kuju järgmine: X alev, X talu.  Nagu Muhv nõudmiseni, eks ole. Vahvale aadressile lisaks ilmnes peatselt tülikas ja häiriv kõrvalnäht - kui enne kuulus meie taluke küla piirkonda, siis saime ka tõhusat teehooldust. Suve jooksul käis traktor niidukiga, mis talu juurde viiva tee ( 300 m pikk) heina kasvu kenasti kontrolli all hoidis. Sügiseti ja kevadeti käis teehöövel auguravi tegemas. Idüll missugune, eks ole. Aga nüüd. Lõpuks on ilmunud tee ostsa tänava silt X tänav. Ma elan nüüd X tänaval, X talus. Ainus objekt tänaval. Nagu Vestmann Vestmanni uulitsal. See pole veel kõik. Ümberkaudsed inimesed on leidnud, et see "tänav" sobib ideaalselt näiteks kooli kehalise tundide läbiviimiseks, sest hobuseid on ju tore kaemas käi

Ei.... ma ikka ei taha veel kirjutada. Olen küll mitmeid kordi alustanud, ent kõik tundub mõttetu - ei suuda edasi anda seda, mis toimub. Allolev laul on lihtsalt ilus.

Nädal möödus taas kui silmapete.  Tegelikult mahutab 1 nädal palju.  Oleneb elutempost ja -stiilist. Minu oma sisaldas seekord mitut tulekut ja minekut,  taaskohtumist, jällenägemisrõõmu,  hobuste ja koerte kallistamist,  üht pudelit head chablis`d hea lepingu tähistamiseks...  vihmamärgade karksi renettide söömist hommikul enne liiklusummikusse sukeldumist... kollaseid kummikuid (hea sõbra kingitus!)... siiraid ja ebasiiraid naeratusi... ..lõpp hea - kõik hea.... Homme varahommikul loengusse. Külmkapis on ootamas parmesani ahjukana - vanemad tulevad külla. Saan võimaluse oma ema ja isa võõrustada. Üheskoos laupäeva nautida.  Mõelda vaid - isa pole mu tegemisi jõudnud vaatama oma 5 aastat. Hobusedki üle kaemata! Temal, kel omal ajal sõiduvahendiks hiirjas täkk olla olnud. Nii suvel kui talvel. Oma põlveliigesed arvabki ta ratsasõidu nahka läinud olevat - talvel olevat ikka jalad külmast kanged olnud, kui täku seljas galopis punktist punkti vihises:)

....mõned päevad. Hetkel viibin armsalt vanamoodsas hotellis, ampiirtehnikas kaunistatud mööbel, impressioniste imiteerivad maalid....vaikus ja rohelus ümberringi. Kuna on sajune ja sompus, siis pikutan niisama, jõude. Nii hea on olla. Eks õhtupoole täiendan, kui end kokku võtan ja muuseumisse jõuan. Kanalite vahel jalutamisest ei peluta ka vihm...

"Arvasin, et õpetajate lapsed on alati hästi korralikud", teatas mu kolleeg pärast seda, kui oli teada saanud, et olen õpetaja tütar. Mina ei olevat õpetaja tütre moodi. Paraku ta ei täpsustanud, mida ta korralik olemise all silmas peab. Vaevalt, et ta pidas silmas töölauda... Sellelt avaneb tundmatule silmale tõepoolest eklektiline korralagedus. Ent mitte mulle - ise suudan neis lademetes hõlpsalt ringi pikeerida. Mõtles kolleeg  juhuslikult (?) pillatud lausekatkega, mis ta mõtles, ent mind jäi piinama  - mis mõttes nagu korralik või mittekorralik?  - .... et siis mu "teine mina" ja see, kuidas ma teistele inimestele välja paistan. Oma sisimas olen omaaarust tüütuseni korralik:) On terve rida reegleid (mõningad pedantselt korralikud kusjuures), mida igapäevaselt järgin ning mis lubab arvata, et olen pigem korralik kui mittekorralik.Osad on on kujundatud vanemate poolt. No näiteks, et pesen igal õhtul ja hommikul hambaid.Või töölt koju tulles vahetan riided ära.

Mitmeid aastaid tagasi kirjutasin temast . Kuulan Glenn Gould`i muusikat endiselt väga sageli. Ligi pool aastat on mul cd-mängijas olnud tema Hästi tempereeritud klaviir . Sageli mööduvadki tema seltsis päeva parimad hetked. Kui näiteks ujumast tulen ja koju sõidan. Või reedeõhtustes linnaliikluse ummikutes istudes. Olen püüdnud lahtimõtestada, et miks tema esitused mind sedavõrd liigutavad ja puudutavad. Arvan, et eile leidsin lõplikult vastuse. Mulle meeldivad detailid, nüansirohkus, lõpuni läbitunnetatus. Mida rohkem on päriselus pealiskaudsust, üldistamist, lühikokkuvõtete tegemist ja nn olulise väljatoomist  detailide ohverdamise hinnaga  jms t - seda rohkem ma tema loodud maailma klammerdun. Maailma, kus pole kohta ühelgi juhuslikul noodil, kus detailid hakkavad elama luues täiesti uusi tasandeid ning mikromaailmu... Ei taha abstracte, conclusioneid  jms. Tahan süvenemist ja põhjaniminekuid!

Nagu kõik teised, olen minagi püüdnud end sel suvel täis laadida ilusaid hetki. Neid sai palju ja nüüdseks on mind tabanud väsimus kollektsioneerimisest. Küllastumise tunnet pelgangi enim. Sest ilu taustal kipub inetu eriti võimenduma ja nullpunkt ehk tühjustunne on kerge saabuma.Ilu saab üldistada, ent inetus on detailne kribu-krabu. Vadin, mis peas ei lakka ja mille eest ei pääse muudmoodi kui selgelt otsa vaadates. Ilma põgenemiseta. Asendustegevuseta. Aga süvenemine viib tühjusesse, põhi kaob ja  tundmatu süvis terendab ees. Ei julge veel. Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust. (Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”, 1984)

Ometi leidsin mõtte, mida jagada... Vihma sajab. Kohe valget vett ladistab... Mõnus uinuda aknaklaasile trummeldava vihma saatel, teades et hobud on varjualuses. Kõik hästi. Loodetavasti teistel ka.

Mu suvine muusikaline tippsündmus oli seekord ülelahe naabrite juures asetleidnud Prince`i kontsert. Tänu heale sõbrale oli meil võimalus kogu kontserti jälgida omade keskel. Ootust aitasid leevendada maitsev õhtusöök ja hea veinivalik, mis juurde serveeriti. Jah, Prince tuli 6-ndal korral, eelnevatel aastatel oli ta oma kontserdid Soomes tühistanud. Kontsert oli vapustavalt hea. Väljapeetud. Androgüünne musikaalsus.  Maitsekas. Suurepärane publik. 10-ne palli süsteemis 10:) Mu lemmiklood temalt:

.... ja annab vilju. Ilus ja vägev ju! Sellised pildid panevad mind kohe edasi unistama... Täna näiteks nii, et ... Sahkaris võiks olla ka kanad ja kukk. No 5 kana ja 1 kukk. Ja et..... talvituda võiksid nad vanas maaluses keldris, kuhu elekter veetud ja kus piisavalt soe... Kui Majahaldjale sellest rääkisin, hakkas ta kiiremini toast-tuppa käima ja viimaks põgenes õue sootuks:) Enne teatas, et kõrget aeda on vaja, sest kanad kippuvat ära lendama. Jah, sedan`d küll... Pühapäevahommikused kiremised lükkuvad seega kaugemasse tulevikku.

Emotsionaalne sahmakas (mitte sapsakas:). Keegi oli mu blogisse jõudnud otsisõna "Heli and Hannes" abil.... Imelik küll. Pole ju olemas "and"-i... Jahutasin seda sahmakat Jamie Olivier`i vaadates. Selgus, et piimanõgesed on täiesti kasutuskõlblikud soolastesse pirukatesse, pastadesse, salatitesse. Nii õied kui ka lehed. Varred ei kõlba. JO poolt demotud spinati quiche`sse lennutati nad igatahes koos oliiviõlis praetud sibulate ja spinatiga. Spinat tuleb vaid korraks pannile visata. Sama ka rootsudest puhastatud piimanõgese lehtede ja õitega. Peab proovima.

....vabadust ja siis tagasi tööle. Ei teagi, mis saab - olen stabiilselt 9-ni maganud hommikuti ja poole ööni üleval olnud. Eks tule teise ajaaarvamisega harjuda. Puhkuse lõpu ja tööajale ülemineku esimeseks tähiseks saab mul seekord.... prillide muretsemine. Jah, mul väike miinus on süvenenud ja lugemisel saanud täitsa häirivaks. Juba eos tean, mis prillikandmise juures kõige suuremaks stressiallikaks - prillide kadumine. Just täpselt samasugune vidin nagu mobiiltelefon, autovõtmed, rahakott jne - mille põhiomaduseks oskus end ära kaotada... Niiet, kui keegi teab vilistavaid prille, siis  - andke mulle märku. Puhkuse ajal sai minust ka tubli jalgrattur -püüan nädalas 100 km läbi sõita. Raske on, seda-enam et alguses ei osanud ma rohkete käikudega miskit peale hakata ja sain korralikud lihaskrambid:) Nüüd olen juba pisut edasiarenenud ja sõit on muutunud nauditavamaks. Aga üks väike tõus ja jääb rajale ning selle vallutamine nõuab endiselt tahtejõudu. Vaikselt oigan seda "v

Puhkus on kulgenud tegusalt.  Kõik suvemõnud on järgi proovitud: rabajärves ujumine, maasikate ja gnocchide söömine (muideks, "Rimi" omad on täiesti söödavad), paljajalu murul käimine, parmu-ja sääsehammustuste kipitused, õdusad suveõhtud sõprade ja tuttavate seltsis.... Mitmete ärasõitude kõrvale on õnneks mahtunud ka päris üksi olemise aegu. Mõned neist sedavõrd kirkad, et ei unune. No kuidas saab meelest minna hetk, mil lebad võrkkiiges...ümberringi vaikus... ja ainsateks helideks  puulehtede sabin, ritsikate sirin ja aiataguste  matsutamine.  Kummaline. Olen elu jooksul läbi lugenud arvestava hulga raamatuid, kuulanud palju muusikat, vestelnud öid ja päevi huvitavate inimestega....otsides vastuseid...  Ja hingerahu saabub loodust kuulatades. Kõikvõimas. Lihtne. Tajutav. Ja mulle meeldib soojus ja isegi palavus:)

Puhkuse kolmas päev. *          Telefon ununes nädalavahetusel metsade ja mägede vahele. Õnneks on helinaks sätitud              kellamängu  sarnane vidin:) **         Gurmee-elamused Tartus Vilde kohvikus (sinikarbid, mmm...) ja Põhjaka napoleoni kook               (täiesti taevalik!) ja nende omaküpsetatud leib (sõre ja pikantselt köömnene) ***         Roniroosid on esmakordselt õitelumes. Heleroosad ja lõhnavad hullutavalt. ****       Toredad inimesed, prosecco jt kerged valged joogid õhtuti. *****     Muusikat. Palju. Ka live`s. ******   Põhipuhkus on alles ees... ******   Mul on nii hea ja kerge olla.

Nagu ma paar postitust tagasi kirjutasin, toimus meil lennu kokkutulek ning selle raames pidi igaüks kirjutama loo teemal 25 aastat hiljem. Minu lugu sai selline. Äraütlemata raske on endast ja oma saavutustest kokkuvõtet kirjutada. Arvan, et kogu meie (hõbe)lennu liikmetel on sama tundmus. Esiteks, … me pole enam nii bravuurikad kui vanasti ja teiseks, on väike hirm on taoliste  kokkuvõtete ja joone allatõmbamiste ees. Aga eks ma püüa enda poolt tunnetatud paratamatust võimalikult tõepäraselt edasi anda. J                 Lihtne pole olnud. Kui Karksi-Nuiast lahkumise ajale tagasi mõelda, siis olin ikka väga hädine ja saamatu. Suur tükk turvatundest oli puudu. Õnneks ei kannata loodus tühja kohta ja nii kohtusin üsna pea oma abikaasaga, kellega sel kevadel tähistasime 23.-ndat pulma-aastapäeva. Temaga kohtumine… Mul vedas väga ja tõttöelda peangi Tema leidmist kõige suuremaks õnnestumiseks oma elus, sest „…muusika ja Sa, ma mõlemasse armund…”. Siiani.                 Meil on üks

Mu käsutuses on terve juulikuu. Pikaaegne teenistus riigis on selle mulle kivisse raiutud seadusega selle välja kirjutanud. Ja ma olen selle ka igati ära teeninud. Ausalt. Enne aga, kui lõplikult puhkuse loorbereil sõudma saan hakata, pean järgmisel nädalal korraks.... tööle minema. Ja tegemist ootab ka kaastööna  lõpparuanne välisprojektis. Mis seal  parata. Vähemalt ei pea ma  enam pidevalt linna vahet sõeluma. Esimene plaan näeb ette, et sõidame Peipsi äärseid alasid avastama. Enne seda, aga oleme kauaaegse sõbra juubelikülalisteks palutud Otepää kanti....  Huvitav ilming võrreldes eelnevate suvepuhkustega on ehk see, et tänavune tõotab kujuneda "lärmakamaks".  Vaimusilmas olen plaaninud kohtuda vanade heade sõprade ja tuttavatega. Lõkkeõhtud. Aiapeod. Ratsutada tahaks. Jalgrattasõitu....Vast seetõttu, et uus amet, mida aastajagu pidanud, tähendab eelkõige tagumikutunde kabinetivaikuses. Tahan elu ja liikumist! Ent kindlasti jääb aega ka idüllilisteks pärastlõunateks võr

Emotsioonituse aeg. Tahaks kohe õige mitu aega olla üksinduses või  kaksinduses.  Täna ja homme on see võimalus. Homsest alates vaja veel nädala jagu tööd teha. Siis on.... puhkus! Hmm... kuidagi liiga üksluiseks on kujunenud tööinimese aastaring. Kõik keerleb suve ja saabuvat puhkust oodates. Et vot siis ma elan oma päriselu. Tööelu on poos, rollimäng, mööduv fatamorgaana. Ning tõesti,võrreldes suvepuhkuse jooksul saadavate emotsioonide, värvide ja olukordadega, ei ole tööelul miskit nii värvikat asemele pakkuda. Vähemalt minusuguse endisaegse workacholicu jaoks :)  Praeguseks on saanud sellest  (no tööst ikka) kohustus. Vahest tüütu ja vahest vähemtüütum. Oma elu on ikka mõnusam. Ehe ja elamist vajav.

Aed on enam-vähem joonel. Eriti hea meel on mul kasvuhoones toimuva üle. Igal aastal kipub ta mul kergelt "käest minema", ent sel aastal olen olnud järjepidev(am). Aegsasti olen ära kaksanud kõik kasvud ja rohulibled ja tulemus on silmaga näha. Hobusõnniku raputamine kõikvõimalikesse peenratesse on samuti ootamatult hästi mõjunud. Ju siis on turbasegu (kasutame seda allapanuks saepuru asemel) taimedele oluliselt meeldivam produkt. Järge on ootamas marjapõõsa aluste rohimine ja ka mõned uued maasikataimed, mille hea tuttava käest välja mangusin, ootavad mahaistutamist. Aias toimetamine hakkab harjumuseks saama. Selline PÄRIStegevus. Mitte mingi abstraktne susserdamine:) Jaanituli seevastu läks tänavu minust pika kaarega mööda.   Hõbelennu kokkutulekust saadud emotsioone ei ületanud isegi elav tuli. Jõudsin Karksi-Nuiast õnnelikult koju ja  magasin enne keskööd õiglaseund. Majahaldjas oli rahvast lõbustamas nagu ikka. Päris oma Jaan aga sõpruskonnaga Hiiumaal, kus kuuld

Suvesündmused on enda keerisesse haaranud.  Nädalavahetuseks veetsime klassiõega Hiiumaal,  Sõru Jazzil.   Enne laupäevase kontserdi algust lebotasime lihtsalt sadamaesisel murul, kõrvus väike mereloks ja kajakate hüüded.  Pleed->näksid->piknikukorv->vein.  No mõnus muidugi. Pärast kontserti kobisime autosse ööbima, saatjaks ööbikute laul:) Tagasi mandrile sõites tundsime mõlemad tungivat vajadust ronida  Kassari linnuvaatlustorni  ja süüa Haapsalu  Müürivahe kohvikus  vaarika-beseerulli. Full compliance. Täna pakin taas asju, et sõita Hõbelennu kokkutulekule. Mõelda vaid - tervelt 25.aastat kooli lõpetamisest möödas. August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi aktusele sõidab meid kohale soliidne hulk. Erinevaist Eestimaa paigust. Kuuldavasti tulevad  ka Kuldlennu esindajad, kel lõpetamisest möödas suisa 50 aastat... Mu pinginaabril on suurepärane idee - kinkida õpetajatele ja meile endile  Hõbelennu raamat. Selleks pidi iga asjaosaline kirjutama/kujundama ühe lehekülje oma elu o

Taga targemaks! - Otsustasime tänavu hobuste sünnipäeva pidada. Tegelikult oleme ühe korra ka varasemalt sellist nalja teinud, ent selge kontseptsioon puudus. Sel aastal on idee ja visioon paigas (nagu EU projektis, eks:) Otsustasime korraks kokku kutsuda (hobu)inimesed, kes meid sel rõõmu- ja katsumusterajal toetanud ja abiks olnud. See on visioon. Missioon on ka olemas. Missiooniks on tähistada Theo 7 ja Mozarti 15 eluaasta täitumist. Ja veel ka 5.-ndat hobusekasvatuse aastapäeva. Vot selline üllas värk. On, mida tähistada... arvesse võttes kogu saagat . Kõige suurem heameel on meil ja osalejatel just nimetet fakti üle ehk - ON, MIDA TÄHISTADA. Aga see, et hobude käekäik sedavõrd joone peal, pole ainult meie pingutuste vili. Tiim on päris suur, muideks - 10 inimest. Uskumatu tegelikult. Võrreldes sellega kui palju on maailmas häda ja viletsust ning mitte ühtegi inimest  tegelemas/lahendamas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord rääkida. ELAGU HOBUD!

Ärkasin hommikul tohutu mürina ja kärina peale. Kauakestnud põud sai oma väljundi ja lahenduse mitmetunnises aktiivses sähvimises ja vihmavalangus. Elekter kadus õige mitmeks tunniks. Hobud, kes olid just öisesse karjatamistsüklisse suundunud (päevase leitsaku ja parmude tõttu), seisid kesk koplit ja võbisesid. Tõime nad kiiresti talli ja mähkisime tekkidesse. Kui Majahaldjas neid hiljem vaatam läks, olid kõik unne vajunud, pikutades mõnusalt oma kuivadel asemetel. Mitmed mu head tuttavad ja endised kolleegid said täna koondamisteate. Ma arvan, et enamikul neist ei ole põhjust muretsemiseks edasise töö leidmise pärast. Võtku aega, mis võtab. Mõnikord on sellised muudatused head selleks, et äratada inimesi üles tardumusest ja konformismist. Hea võimalus õppida.... uue töökoha tarbeks või üldse. Ja näha, et kogu töömaailm ei piirdu ühe asutusega. Või ühe valdkonnaga. Mul on kurb ja ängistav näha seda, kuidas inimesi ja nende panust pidevalt vähendatakse. Justkui oleks oma igapäevast

See lugu on ehe. Pole just palju instrumentaliste, kes suudaksid oma lugu rääkida nii nagu teeb seda JB.

Kui nädalavahetuse blogipostitusi loen, siis mulle tohutult meeldivad algused stiilis valasin endale suure kruusitäie kohvi ja nautisin vaikust (linnulaulu, iseendaga olemist).  Need on ka minu lemmikhetked. Pole midagi mõnusamat pühapäevasest varahommikust, kus päike alles esimesi kiiri sirutamas ja hommikukaste veel murul sillerdamas. Ja et sul on piisavalt aega istuda lihtsalt niisama. Jõude. Ja kogu ilu endasse lasta voolata. Mu suur kuts, Bonham, saab suurepäraselt aru et sellised hetked on pühad:)  Hästi tasa tuleb ta mu juurde ja sätib end istuma, selg vastu mu jalgu surutud. Nii me koos seda ilmaelu imetleme ja ilmselt soovime sisimas mõlemad, et need hetked meelestuksid. Enne kui silma läeb looja.

Uus võrkkiik on platsis. Ilmastikukindel. Vana pidas ka ausalt vastu ~3 suve. Praegune on selline, kus saab end mõnusalt teki sisse kerra tõmmata - äärtest moodustuvad katted. No jumalik! Kiigutad end vaikselt ja ... ilusad mõtted tulevad.  Nagu ikka maa ja taeva vahel olles. Õhku on vaja! Ja avarust. Muidu mina ei mängi:) **************** ... ja imehea okroška tuleb kui sama kogus hapupiima või keefiri segada hoopis hapukurgi, riivitud peedi (keedetud) ja küüslauguga!

Teine superkook tuleb Krentu blogist  ja maitseb väga Majahaldjale. Sobib ümmarguse vormiga küpsetmiseks. Selline mõnus nädalavahetuse kook. Lihtne rabarberipirukas (Rabarberikoogid ja -magustoidud) Tainas: 150 g võid 3 dl jahu näpuotsatäis soola 3 sl vett Täidis: 300 g tükeldatud rabarbereid 1 tl kaneeli 2 muna 1,5 dl suhkrut 30 g võid 1 sl jahu pealepuistamiseks tuhksuhkrut Näpi või, jahu ja sool purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sõtku tainaks. Suru tainas vori põhja ja äärtele. Küpseta 200 C juures 10 minutit. Lõika rabarberid 2 cm tükkideks ja kata nendega koogi põhi. Puista üle kaneeliga (see koht läheb mul alati meelest ära, seega puistan peale, nagu pildiltki näha, aga otse rabarberitele on palju parem). Sulata või. Vahusta munad ja suhkur, lisa sulavõi ja jahu. Vala segu põhjale ja küpseta veel 25 minutit. Puista üle tuhksuhkruga.

Suvepeoks sai kodustatud üks mõnus ja suur koogiretsept. 10-le inimesele jagus ja kõik kiitsid, et hea. Pole liiga magus, vaid suussulav ja mahlane. Leidsin retsepti guugeldades siit : Puru: 200gr võid 2 kl jahu 1/2 tl küps. pulbrit 1 kl suhkrut Täidis: 2 pakki kohupiima(teraline parem) 1 pakk hapukoort(500ml) 6 muna 2kl tükeldatud rabarbreid, vaniljesuhkrut, ja suhkrut (mina panin fariinisuhkrut). Puru teha nagu ikka ja siis segada omavahel kohupiim ja hapukoor. Munad lisatakse ükshaaval ja kõik segatakse omavahel hästi läbi.2/3 purust läheb küpsetuspaberiga plaadile, siis kohupiim ja sinna peale rabarbri tükid ning nendele raputada vaniljesuhkrut/suhkrut ja lõpuks ülejäänud puru. Küpsetada u 200 kraadi juures kuni hakkab jumet võtma ehk kollakas/pruuni tooni saab ning kui enam vedelat olekut koogi keskel ei ole(kergelt pehme peab jääma sest muidu liiga kuiv)   Kirja panin originalretsepti aga ise olen teinud puru toppelt koguses, sest täidist on päris palju(kook jääks

Ma olen nüüd veendunud, et uus algus on võimalik. Tegelikult ei ole midagi muutunud. Aga see "mitte midagi" oli vaja üles leida. Ja.... raske, tõesti raske on endas setitada teistsugust maailmapilti. Sellist, kus kõik polegi vaid must-valge. Kus on palju pooltoone ja neist moodustuvaid spektreid. Õpin seda iga päevaga. Et aeg vaid otsa ei saaks! Ega oskagi sõnadesse panna, mida tunnen. Nagu looduse või muusika kirjeldamine...

Kirjutamine on kevaditi vist kurjast. Värve, lõhnu, aistinguid on sedavõrd rohketes mustrites, et nende vahendamine tundub mõttetu ja küündimatuna. Täna tundsin, et tahan kirjutada - blogimissõltuvus, ms muud...:) Aed edeneb. Meie aed pole vist eales nii õiterohke olnud kui tänavu. Sügisel mulda pandud tulbid ja nartsissid õilmitsevad täies ilus. Liiliad ja iirised punglevad. Suvelilled ootavad veel peenrasse istutamist. Mõtlesin, et kui viimane eksam koolis tehtud, et siis. Kasvuhoonesse sai tänavu 28 tomatit, 4 paprikat ja 4 kurki. Basiiliku suskasin samuti klaasmajja, istutasin klumpidesse nagu Thela kunagi soovitas. Mu aiavilja peenar on suhteliselt väike. Seda kahel põhjusel: tänu koertele on vaja tarastatud ala ja juurtest kasvanud viljad viib minema mügri. Seetõttu olen viimastel aastatel külvanud vaid herneid, salatimaterjali ja tänavu ka avamaa kurki. Uustulnukana istutasin Hansaplanti õpetussõnade saatel  3-aastase seemnest kasvatatud spargli. Näis,kas koduneb talu mul

Palju rahutuid mõtteid on mahtunud viimastesse päevadesse. Õigemini öödesse, sest haigusevimm ei lase rahulikult täit ööd unes viibida. Ma polegi nii haige vist olnud mitu aastat. Mis omakorda tekitab väikest paanikat, sest nõrk olen ja ei jõua mitte midagi. Arvuti ajab iiveldama. Samas ei saa kuidagi näppe paigal hoitud. Majahaldjale ei jõua kuidagi pärale, et kuidas mina nüüd nii uppis. Teistele lähikondlastele ka mitte. Nojah, üks päev möödus peaasjalikult voodis tõesti. Üle ei lähe, hädasid tuleb järjest juurde. Ja õues on ilus päike. Ja mina vahin ühte punkti. Mõtteid õnnestu selle ümber koondada. Neid on liiga palju ja laiali. Mitmendat korda avastan, et Majahaldjas minuga räägib, ent ei suuda meenutada loo algust...:) Hea, et lõpugi kinni püüan. Sisu püüan tuletada.

Puhkuseni on jäänud loetud päevad, ent organism otsustas juba eelmisel nädalal alla anda... Vihkan antibiootikume. Täpselt selline tunne, et manustad mõõdetud annustes mürki endasse. Vaatan magamistoa aknast, kuidas linnud aias ringi sahmivad, uputan end internetti ja tunnen, kuidas iga päevaga nõrgemaks jään:) Tõeline liha suretamine... Püüan sundida end koolitöid kirjutama - lademetes referaate ja esseesid vaja toota. Ja raamatuid vaja lugeda. Juhtimisalaseid :P No ei suuda ma taolist kirjandust kristalse tõe pähe võtta. Või pole mulle head raamatud kätte sattunud. Tänaseks normiks on näiteks Robert Burns`i "Edukas delegeerimine" . Iseenesest täitsa hästi kirjutatud, ent ... krdi närvi ajab, kui päriseluga paralleele hakata tõmbama. Vägisi lähevad mõtted sellele, kuidas sind ennast juhitakse ja sulle delegeeritakse:) Ja leiad, et mõni inime peale delegeerimise muud ei teegi. Viletsa delegeerimise, mille eest õpik suurte hüüumärkidega hoiatab. Niiet paras stressikirjandus. M

Ei loe enesabiõpikuid ja ei kuulu ühessegi energairingi. Ja arvan, et ei peakski. Mul lihtsalt pole usku "tehnikate omandamisse", kui endal puudub selleks valmisolek ja tahe. Ja tahe puudub seetõttu, et leian - peabki tundma musta masendust ja reaalset maailmavalu.  Ei pea sellest ilmtingimata end lahti ja vabaks hingatama ning emotsioonide tippe maha suruma.  Sest see kõik viib pettuseni.  Silma- ja enesepett. Ja keskpärasus. Manipuleeritavus. Tajun, et mida aeg edasi, seda tumedamaks kõik värvub. Vähemalt need heledad laigud, mida ekslikult värviliseks pidasin.  Tuleb õppida tumedat mõistma. ja loobuda enesepettuslikust lootusest, et need värviliseks muutuvad.

Loodus on tark. Ööst varavalgeni on tuul vallutanud kõik lagendikud ja nurgatagused. Undab katuseharjal. Ei ole veel jalad kindlalt maas. Ei ole:( ....On igatsuses vaevalt ületatus nii selgelt tunda kujunemas uut. Su küündimatus on kui madal katus, kuid hinge tuhmumatu aknaruut...  A. Alliksaar

Hästi tempereeritud klaviiri vihikust. ups, kirjutasin postituse alguses, et minoorne helilaad... ent üllatavalt mažoorse kõlaga vms. ja et aprill ongi naljakuu... :) no tore, et noote nägin ja tervet posu mažoorseid märke... Head mažoorset reedeõhtut masuurikas!

Kõik sulab, voolab ja vuliseb. Loodus püüab kogu hingest, et minutaolisi, kängujäänuid tardumusest välja tuua. Aga nii raske on. Tahaks saada magada ja mitte mõelda. Lihtsalt.... oleks hea, kui saaksin jupp aega olla nii et ei suhtleks-suhestaks-suhtuks. Ei väljuks oma toast. Ei riietuks ümber. Kasvatan tänavu lilletaimi. Täitsa seemnest peale. Pikeerisin esimese kastitäie saialilli. Otsin raamatutest abi. Sellistest headest vanadest ja tuttavatest (Loomade farm). Teatrisse isegi julgesin üle 5 aasta minna... Madame Bovary... kubises klišeedest ja davidlynchilikest kaadritest. Masendus süvenes igatahes.Ei ole see bovarism nii lihtsake ja kahetasandiline midagi. Kui tervis lubab, siis püüan homsest balletietendusest jõudu ammutada.

Üks miinusmärgiline postitus üle mitme aja. Mulle ei meeldi kui minuga manipuleeritakse. Kellele meeldiks, eks ole! Aga... olen hakanud mõistma, et paljud inimesed ei saagi aru, mis mängu nendega mängitakse, mina sealhulgas. Ja manipulaator-tüüpi inimesele on see vesi  veskile. Mängud muutuvad järjest rafineeritumaks ja järjekindlamaks. Mida kõrgem IQ, seda salakavalamad on manipulaatori sepitsused. Kõige hullem on veel siis, kui tal õnnestub endale liitlasi leida - kes ühel või teisel moel temast sõltuvad. Siis ulatub manipulaatori haare ja kombitsad sinuni isegi siis, kui sa temaga suhtlemise oled lõpetanud. Kuidas manipulaatorit ära tunda? Ta ujub sulle külje alla siis, kui talle kasulik on. Eriti meeldib tal seda läbi perekondlike ja sõprussidemete teha - kuidas muidu ikka lähedale saab, eks ju. Valvsaks võiks teha stiil, kuidas ta oma pereliikmetest räägib. Sageli kiidab ta oma laste üleinimlikke võimeid. Tema võsud  ei ole TAVALISED, vaid kohutavalt andekad. Suisa nii and

Ujumine taas päevakorral. Vahepeal olin lihtsalt laisk ja leidsin vabanduse - liiga külm ilm, et ujuma minna. Kui ~30 kraadine pakane paukus oli olulisemaid tegevusi kui sulistamine. Ellu oli vaja jääda, eks ole! Nüüd siis taas. Ega kerge pole, aga mingisugune vorm on täiesti olemas. Nimelt leidsin, et basseinipikkuste lugemine on mõttetu. 30 minsaga ujun 1,1-1,2 km igatahes täis. Olulisem on pikendada ujumisaega. Praegu veel pikendanud pole. Võhma pole:(  Ja kauem aega ujudes hakkab basseinist välja ronides kergelt paha. Ilmne märk ülepingutusest. Seega püüan pulssi all hoida ujudes vahepeal selili. Ka rinnuli ujudes püüan kiirema tempo jätta seansi algusesse. Treeninguks veel oma tegevust ei täi nimetada....:) Sel nädalal olen ujulasse jõudnud koguni 3 korral ja plaanis on ka neljas kord. Näonahk on endiselt korras, mis lubab loota peatset prillidega harjutamist. Ahjaa, väga toniseerivalt mõjub ujumisele tööasjadele mõtlemine. Sellistele negatiivsemat sorti. Aeg ja vesi lendav

Vingun natuke. Olen tõelises kultuurinäljas. No tõesti! Valin väga hoolikalt kuhu ja mida vaatama/kuulama minna, et end kaitsta pettumuste eest.  Seetõttu ongi valik neetult kitsuke:( Aga nälg on suur ja järjest kasvab. Kevade saabumine suurendab seda veelgi... Pean tunnistama, et teatrisse ei veena mind juba pikemat aeg minema ei ussi- ega püssirohuga. Pirts olen! ja mitte mina üksi, vaid ka kaasa... Meil on õnneks sarnased kultuuriaistingud. ~ 1 kuu tagasi Kumu nüüdisaegse graafikanäituselt tulime tagurpidi välja. Šokeerida tahtmine mõjus sedavõrd marginaalselt ja igavalt, et võttis tükiks ajaks taas isu ära kunstinäituseid külastada. Mida minusugused tahaksid? Tahaks esteetilist ja ilusat. Kõrgetasemelist tehnikat. Müstikat. Isiklikult olen tohutult väsinud kolemaailma afišeerimisest. Esiteks seetõttu, et mõnda aega ilmas elanuna olen muu seas ka ilu, õnnetunnet ja armastust kogenud. Miks kunstiloojad seda ei näe, ei tunneta, ei aisti? Miks arvatakse, et inimene tahab teat

Piisab sõõmust kevadõhust, kui asun sarnaselt teiste suguõdedega oma garderoobi revideerima. Midagi rõõmustavalt kevadist pole - kõik on tumedates toonides. Aga ma ei saa ka midagi parata - mulle lihtsalt ei meeldi beezikad, helehallid vms segatud toonid. Kas must või valge... selles on küsimus:) Suveriietega on teine asi - õhuke kangas veab ka kirkamad toonid välja. Eesti kevad on teadupärast jahe ja minu arvates toimub omalaadne vägistamine kui heledamad toonid on paksematesse kangastesse kootud. Selline kiiksu-värk. Tumedate tooonidega on jälle see häda, et praktiliselt võimatu on riiulitelt soovitavat riideeset leida ilma et kõike totaalselt segi ei paiska. Seega. Minu kevadine garderoob saab täiendust ilmselt vaid paari superkõrgete Miss Sixty kingade näol (mustad, loomilikult) ja mõne tumedamas toonis pluusi-dzempri vms läbi. Mõni pehmemas toonis huulepulk ilmub tõenäoliselt samuti arsenali... Ahjaa... juuksuris sain väga erilise lõikuse osaliseks (vihje Miss Sixty 10-cm kon

See on üks armsamaid esitusi läbi aegade. Naeratus soolo alguses on jalustrabav.

Eile hommikul sain teada oma auto valuläve - 2 päeva liikumatust + hommikune -30 kraadi. Õnneks käivitus Majahaldja auto. Õhtuks oli ilm oluliselt soojenenud. Mõnuga toimetasin õues, hobud olid ka kuidagi eriti lustilised. Saunas on vesi endiselt külmunud, ent eks homme tule saun lihtsalt soojaks kütta! Majahaldjas saabus Austriast hilisõhtuse lennuga. Nii soe! imestas ta tuppa tulles ja tundis kahetsust, et oli külma aja minust eemal. Täna seevastu sain kohvi ja soojad saiad voodisse;) Ja kaminasimsil ootavad Mozarti kommid. Austria värk. Pilt on siit

Ikka endiselt. Mu Majahaldjas on juba nädalajagu suusapuhkusel olnud. Püüame teineteisele ikka olemavabu momente võimaldada.Mulle sattusid seekord ekstreemsed ilmaolud ja pidev võitlus sooja nimel:) Aga õnneks ega ma üksi... Mari tuli ja poeg oli ikka mõnda aega abistamas. Üsna karm on end hommikul voodisoojasena esimese käiguna talli ajada. Aga peab, sest krõmpsutajad ootavad pikisilmi, et külmakangeid liigeseid õue sirutama minna. Edasi jätkub kõik tavapäraselt: pabulad kokku ja käruga lumerajasõit -> korvitäis puid->tuli pliita alla-> kohv ja võileivad valmis->duši alla-> tööle. Õhtul koju tulles: hobuste jootmine-> söötmine-> puude kandmine.  Tegelikult pole hullu. Ja kui veel mõtlen Thelale - Kaamosele - Kaderile jt blogijatele, kel toasoe taevast sülle ei kuku, siis tuleb energiat nii mis mühiseb. Täna on vabariigi sünnipäev. Vastakad mõtted on seoses sellega. Et... kas ma oleksin ja elaksin kuidagi teistmoodi kui siin, Eestis. Arvan et mitte. Oleksin sam

Et väljas paugub pakane, ei ole kellelegi uudis... Eelmisel nädalal langes termomeetri näit-30 C. Nii külm, et ajab vanduma. Hommikuti... kui kiire ja tahaks majja sooja saada. Seoses vandumisega...  sain sotti, et minu sõnavara ses osas väga vaene ja üksluine.... ikka "kdi-krt" või "krt võtaks", no vahest harva ka "rsk". Ja ongi laias laastus kõik. See-eest oskas mu vanaema kaunilt vanduda. Kui tuli pliita all vajaliku kiirusega lõõmama ei hakanud, siis - "vaat, kus näruvott", ....kui oli vaja kibedamalt sajatada siis - "saadana silmamuna". Neid krõbedamaid ütlemisi oli veel. Ma nüüd kohe mõtlen selle peale täna.

Huvitav, kas ka teised minu ikka jõudnud naised naudivad oma vanust. Mina igatahes väga. Tõepoolest....kui kujutlen end 10- ja 20- aasta tagusesse maailma, pole sealt just palju head mäletada. Pidev võitlus ebakindlustunde ja mitmete kompleksidega. Alaväärsustunne ja sellest tulenevad käitumishälbed. Praegu... no ei ole midagi sellist. Ei ütleks, et maailm on seetõttu kuidagi ilusam ja parem paik olemiseks. Seda  vast mitte. Ent oskan ja suudan end siia sulandada, hakkama saada ja iga päeva väärtuslikuna võtta. Enesehävituslik joon on kadunud. Tõmblemine ka. Terad on sõkaldest eraldatud. Armsad ja tähtsad inimesed olemas ja alles.

Kuninga kõne vaadatud. Oli tõesti hea ja kaasahaarav. Mõlemale meeldis. Filmi lõpus juhtus vaid äpardus - lõhkusime kogemata pop-corni karbi ja lõpusisu valgus põrandale. Jube piinlik, aga noh... juhtub. Olen suunaks võtnud end samuti parandada. Kunagi algas üks meie sõnelusi teemal et... mulle pole vaja neid õhtusööke kodus. Et see pole see, mida ma vajan. Olin jah selline alp naine, kes nõudis teistsugust tähelepanu ja vähendas hõrgutiste mõju, mis õhtuti, pärast pikka tööpäeva õdusas ja soojas köögis ootamas. Tegelikult saan nüüd aru... kui rumal olin. Ja ei märganud märkamis- ja armastusväärset. Õigemini: ei tahtnud märgata. Sest solvumine ja isekus olid üle. Jah... Reisikihk leidiski väljapääsu ja mõningase kaalumise järel osutus seekordseks reisisihiks Küpros. Lähme üle hulga aja kahekesi.

Veebruar on barokikuu, tänu iga-aastaselt toimuvale barokkfestivalile . Üks kauneimaid teemasid, mis paljusid heliloojaid inspireerinud. Mulle meeldib A. Vivaldi mõttekäik.

Nii pehmet sünnipäevakuud ei mäletagi. Tavaliselt ilmestab mu pidupäeva tuisk või krõbe pakane.Seekord sadas vaatet vihma.... ja kui kõrgetel kontsadel mööda libedaid linnatänavaid mööda sõbrannaga kohtumisele tippisin, tundsin õues kevade lõhna... Sünnipäev on ikka tore päev. Mida aeg edasi, seda rohkem on oluline meelespidamine. Täiesti tänuväärne ja fenomenaalne koht õnnitluste edastamiseks/vastuvõtmiseks on fb, mu arust. Igal juhul jagus terveks päevaks rõõmu ja kirkaid hetki. Olin tõesti õnnetundest tulvil:) I like. Mida kevade poole, seda rahutumaks.. Reisikihk on peal. Tahaks vahepeal ära populismist ja ärapanemisest nõretavast Eestist. Eemale konnatiigist, kus iga krooksuja poolt  krooksumine liiga tuttavlikuks ja etteaimatavaks muutub!:) Hoolimata pingutustest, ei õnnestu seda eirata, sest meedia kombitsad ja haare on laiaulatuslikud... Mõtted on kevades. Aiatööd tahaks teha. Hobudega ratsutada. Ujuda. Rattaga sõita ja ümbruskonna metsasoppe ja lagendikke avastada. Elus

Päevad lähevad pisitasa valgemaks. Mitte vaid lumevalgusest tingituna. Töö juurde ilmus valgusteraapiline vidin, mille valgel istudes peaks instruktsioonide kohaselt saama lahti unehäiretest, talvemasendusest ja sellest tingitud söögiisu suurenemisest. No paar korda end valgustades lambivalgel istunud a`30 min. Aga ega mul eelnimetatud sümptomitega ka suuri probleeme ole. Talvemasendus on sel talvel asendunud pigem uue elukorraldusega, millel pole mittte midagi ühist... masendusega. Elu on lill. Ei... pigem habras-peene struktuuriga lumehelves.

Nägin dok.-i. Ei olnudki varem sellist versiooni GG elust näinud. Aga tegelikult.... oleksin tahtnud, et mõned lood sellest filmist oleksid siiski varju jäänud. Pisut liiga kollasemaiguline. Aga las olla. Las muusika räägib.

Kolleeg on sama sümpaatne kui retsept.:) Tegutsemisjuhis on tema poolt kirja pandud, erinevad variandid samuti. Kooki saab palju ja on mahlane ning hea. Head järgitegemist! Niisiis: Taigen: 200 g võid, 1,5 dl suhkurt 1 muna 4 dl jahu 1 tl küpsetuspulbrit 1 tl soola 0,75 dl piima Täidis: 300 g rabarbereid 1 dl suhkurt 1 tl kaneeli 1 purk (530g) Salvesti õunamoosi Kate: 100 g võid 2 dl fariinsuhkurt 3 dl kiirkaerahelbeid 1 tl vanillisuhkurt Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa muna võivahule. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool. Lisa võivahule. Lõpuks sega juurde piim. Suru tainas jahuste kätega kütsetuspaberiga kaetud ahjupannile. (Mina määrin lusikaga, kuna minu tainas jääb küll nii vedel, et kätega pole seal midagi teha). Kuumuta ahi 200 kraadini. Tükelda rabarber ja sega suhkru ja kaneeliga. Määri taignale õhuke kiht õunamoosi ja vala peale rabarberitükid. Sulata kastrulis või. Lisa fariinsuhkur, kaerahelbed ja vanillisuhkur. Pudista segu rabarberitele.

FB-s jagasin seda klippi mõni aeg tagasi samuti. ... et ei väsi imetlemast DB laulude introsid. Ääretult artistlik ja loomulik samal ajal. Kuidas ta seda oskab?

Vahest on vaja suurt pauku. Sellist, mis eemaldaks igikeltsa ja paljastaks olulise. Pauk oli. Igasugust pahna lausa lendas - nii ülekantud kui otseses tähenduses... Revololutsioon õnnestus. Ultimaatum vastu võetud. Ebavõrdne  võitlus algamas. Vist. Eks aeg näita. Aga olen lootusrikas!

Valus päev. Mis muud. Pole vist ikka võimalik elada sõpruses, mis enne oli enamat kui sõprus. Hull värk. Nii tavaline tegelikult, et lausa õudne hakkab. Vastik ka... Kui teaks, kuidas edasi. Õnneks ei pea ja ei tohigi otsustada hetkeemotsiooni ajel. Aga tuld purskama pani küll... mis näitab, et ju siis minus ikka on veel emotsioone. Elus on ju oluline olla. Mitte inimese ajutine kohusetäitja.

Mäletan, et  muusikakooli nääri- ja muudel pidudel oli Türgi rondo hoopis akordionistide meelispalaks. Kõlas täitsa vahvalt. Türgi rondo meloodia on hõlpsalt meeldejääv ja seetõttu on pala ise massidesse jõudnud...võiks vist nii öelda. Kuulake, kuidas esitab seda Glenn Gould. Kuulan ka, sest see nädal oli kummaline ja täis (enese)irooniat.

??? a) edastada organismile sõnum, et aitab kommidest, piparkookidest ja muidu kookidest? b) saada lahti ülimast laiskusest ja vedada end õhtuti ujuma? c) sundida end lugema it-taristust, Zachmani raamistikust jms toredaid asju? Pildi asukoht

.... on taaskord lahti löödud. Et miks Radetzky marss?  Sest ka blogis olen neid lahti löönud nii  2010 ja 2009 :) Tänvavuse glamuuri juhatab sisse NO99. Sümboolselt ilma orkestrita. Et "kultuuri"sündmused ei ununeks.

Endiselt on mõnus küpsetada - saab majja hubast soojust ja meeldivaid aroome. Seekord kodustan pärmitaigna retsepti Sille blogist , pirukad jm saiakesed tulevad selle abil tõesti head. Soolaste pirkutate tegemisel tuleb suhkur sellises koguses muidugi ära jätta.... I pärmitaigna retsept - eelkergitusega retsept, millest olen teinud vastlakukleid, rosinakukleid, keerusaiu, kohupiimakorpe, plaadi purukooki... Soojenda 0,5 l piima käesoojaks (pigem olgu jahedam kui kuumem, liiga kuumaga ei hakka pärm kergitama), lisa 1,5 dl suhkruga segatud 50 g pärmi ja 400 g jahu. Sega lusikaga läbi ja jäta 20 minutiks kerkima. Võta juba munad ja õli külmkapist välja soojenema. Peale seda lisa taignale 2 lahtiklopitud muna 1 tl soola umbes 450 g jahu 1,5 dl õli. Sega mikseri taignakonksudega kuni moodustab nõu keskel palli. Lase kerkida kinni kaetult (mina olen toidukile peale pannud) soojas kohas, mitte kuuma pliidiplaadi peal, pigem kuuma pliidiplaadi kõrval kuni taigen kerkib vähemalt kah

Osalt suurest söömast tingitud laiskusest, ent ka põhjusel et ujulaesine parkla oli lumest peaaegu koristamata, olen detsembrikuus üsna harva ujulasse jõudnud. Suustamine on tulnud asemele. Just mäesuusk, mitte murdmaa. Kuigi, ka murdmaasuusad on ootevalmis ja igatsevad mõnd lumesaju vaba nädalavahetust...mil mõneks ajakski suusarada nähtavaks jääks. Kohtumisõhtud heade tuttavatega on viinud Lõuna-Eestisse ja nii olemegi meeldiva ühendanud kasuliku&meeldivaga:) Aga.... endiselt ei väsi ma imestamast kuivõrd aeganõudvad ja ebamugavad on üheks laskumiseks tehtavad ettevalmistused: a) tassid kaasa suusad/kepid/saapad b) paned saapad jalga ja kooberdad nendega mäepiletit ostma. Suusad ja kepid ka kaasas. Raha  ka. Jo-jo ka, sest muidu pole piletit kuhugi panna. c) pilet olemas, siis asud tõstukijärjekorda. esimesel korral kindlasti sabistad et:  - pileti õigesti pilusse torkad   - maha ei kukuks või jääks sellest krdima konksust d) lõpuks oled selles õndsas punktis, kust lasku