Äike

Ärkasin hommikul tohutu mürina ja kärina peale. Kauakestnud põud sai oma väljundi ja lahenduse mitmetunnises aktiivses sähvimises ja vihmavalangus.
Elekter kadus õige mitmeks tunniks. Hobud, kes olid just öisesse karjatamistsüklisse suundunud (päevase leitsaku ja parmude tõttu), seisid kesk koplit ja võbisesid. Tõime nad kiiresti talli ja mähkisime tekkidesse. Kui Majahaldjas neid hiljem vaatam läks, olid kõik unne vajunud, pikutades mõnusalt oma kuivadel asemetel.

Mitmed mu head tuttavad ja endised kolleegid said täna koondamisteate. Ma arvan, et enamikul neist ei ole põhjust muretsemiseks edasise töö leidmise pärast. Võtku aega, mis võtab. Mõnikord on sellised muudatused head selleks, et äratada inimesi üles tardumusest ja konformismist. Hea võimalus õppida.... uue töökoha tarbeks või üldse. Ja näha, et kogu töömaailm ei piirdu ühe asutusega. Või ühe valdkonnaga.

Mul on kurb ja ängistav näha seda, kuidas inimesi ja nende panust pidevalt vähendatakse. Justkui oleks oma igapäevast tööd armastav ja hästi tegev ametnik süüdi kõikides hädades, mis riiki tabanud. 15% on liiga suur protsent selleks, et sekka ei satuks ebaõiglust. Küllap sattus. Ja jäägu see valikute tegijate südametunnistusele.