Skip to main content

Vaikust ihates

Emotsioonituse aeg.
Tahaks kohe õige mitu aega olla üksinduses või  kaksinduses.
 Täna ja homme on see võimalus. Homsest alates vaja veel nädala jagu tööd teha.
Siis on.... puhkus!
Hmm... kuidagi liiga üksluiseks on kujunenud tööinimese aastaring. Kõik keerleb suve ja saabuvat puhkust oodates. Et vot siis ma elan oma päriselu.
Tööelu on poos, rollimäng, mööduv fatamorgaana. Ning tõesti,võrreldes suvepuhkuse jooksul saadavate emotsioonide, värvide ja olukordadega, ei ole tööelul miskit nii värvikat asemele pakkuda.
Vähemalt minusuguse endisaegse workacholicu jaoks :)
 Praeguseks on saanud sellest  (no tööst ikka) kohustus. Vahest tüütu ja vahest vähemtüütum.
Oma elu on ikka mõnusam. Ehe ja elamist vajav.

Comments

Eve Piibeleht said…
Sama tunne siin. Vahest on nagu natuke kahjugi, et töö enam sellist põlengutunnet ei tekita ja on muutunud lihtsalt kohustuseks (mis ei tähenda, et ma seda vastumeelselt teeksin). Aga tööväline elu on see, mille nimel elada.
Heli said…
Meil on vist töörutiin tekkinud, Thela. Üllatuda ja üllatada on raske - paljud situatsioonid ja tegevused korduvad. Hoolimata tegevuskohast.