Kõigest ja ei millestki

  "There is a kind of sadness that comes from knowing too much, from seeing the world as it truly is. It is the sadness of understanding that life is not a grand adventure, but a series of small, insignificant moments, that love is not a fairy tale, but a fragile, fleeting emotion, that happiness is not a permanent state, but a rare, fleeting glimpse of something we can never hold onto. And in that understanding, there is a profound loneliness, a sense of being cut off from the world, from other people, from oneself." Virginia Woolf

 Mul on nüüd kaks koduigatsust.  Niipea, kui autonina ühte või teise suunda sean, hakkan igatsema kohalejõudmist. Koju.  See mäng rutiiniga...et iga kord kui lahkud, tead et tuled kord jälle .  Sätid voodi end ootama, pesed nõud, koristad... Ühest kohast teise kulgemine on nagu "trips-traps-trull" või "laevade pommitamine" - tuleb süstida rohkete rekkade vahel, aga Taibu toob mind kenasti-turvaliselt alati pärale. See hetk kui koduuks paistma hakkab... Amur ja Aura. Theo ja Elton. Kõrged iidvanad rannamännid.  Siis ma kohe tean jälle, kes ma olen ning kuhu kulgen. Vääramatu jõuga.

 Dudjom Rinpoche hoiatab meid ühe lõksu eest: "Teisest küljest võite meeleharjutuste käigus kogeda ähmast poolteadvusel olekut, omamoodi triivivat seisundit, nüri unelemist nagu oleks teile kott pähe tõmmatud. See pole midagi enamat kuu mõttetu hägus stagnatsioon. Kuidas sellest välja pääseda? Raputage end ärkvele, tõmmake selg sorgu, hingake liisunud õhk kopsudest välja ja suunake tähelepanu selgesse ruumi, et oma meelt värskendada. Kui jääte stagneerunud seisundisse, siis ei saa te edasi areneda. Seetõttu tuleb iga kord niisuguse tagasilanguse ilmnedes oma meel ikka ja jälle klaariks teha. Oluline on olla nii tähelepanelik kui võimalik ja jääda nii valvsaks, kui suudate.  Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" (Kai Vassiljeva esmatõlge ingl.k.) Mulle meeldib aeg-ajalt sattuda Kumusse. Avastan igakord midagi uut. Alles mõned aastad tagasi leidsin tee sisehoovi ja vaimustusin. Nagu suurlinna oaas, üliõpilaslinnak. Põnev arhitektuur, linnulaul, leidlikud vaated...

Mingil ajal tuleb aega juurde. Seda päris oma aega, mis paneb omamoodi kohustuse seda hästi tarbida, aega väärtustada.  Aga mul ei tule seda (kohusetunnet). Olen ära õppinud molutamise (või passimise).  Mõnda aega ei tee mittekuimidagi.  Lihtsalt olen. Kuniks mõni kohustus märku annab.  Mingist hetkest ei ole ka enam valet või õiget olemist ja kaob võrdlemine.  Seda kõike on mulle õpetanud meditatsioonikunst.   Kõige tähtsam ja vajalikum minu jaoks on arusaam, et mediteerimiseks ei ole ilmtingimata vajalik rituaal (lootoseasend, käed palveasendis), vaid seisund.  Lobiseva meele unustamine. Aeglane on tuletis sõnast "aeg".  Aasta on omakorda aja (12 kuud) ajaarvamise tuletis… Kiire?  - ilma juurteta, päritoluta sõna.

.... see mõte jäi kõlama T.Õ. "Palgast", lõppsõnumi(te)st.  Eile askeldasin aias ja kuulsin kummalisi helisid.  Tuttavlikke, tegelikult. Ent läks aega, et kohale jõuaks.  Kanakulli paar õpetas lendamist. Üks poju tundus vaid olevat. Vanapaar sõudis ta kohal ja tema tegi püüdlikult samu ringe. Tiivad veel nõrgad ja löögid sagedasemad kui vanematel, ent ta sai kenasti hakkama. Võidukas ja heakskiitev kiuksumine saatjaks. Süda rõõmustas  - metsikult ilus!  Tallipääsukesed hoidsid kodu lähedale ja kodukanad kirsipadrikusse. 

Võtangi ette.   Mis siis, et on sellised ajad... Minu aeg ja unistus.  Õigupoolest, ei oska ma end praeguse ajaga kuidagi suhestada. Üsna kaua aega juba. Mu maailm on väga väikeseks sulanud või õigemini, kontsentreerunud.  Silmapiir on selge, lame. Muideks, ongi lame - tõdesin juba siis, kui kaugel ja kaua purjetasin... Ringina plaanitud teekond on praktiliselt võimatu, eriti kui krüssata.  Inimene plaanib, tuul juhib.   Ilus unistus seegi - jätta ühel päeval kõik ja taaskord minna edasi, edasi ja edasi. Aga praegu olen õhevil. Mu kirjavahetusse on ilmunud palju uusi mõisteid: geoalus, arhitektuurne vaade,  eelprojekt, plaatvundament, ehitusluba jne. Püüan end kurssi viia ja aru saada. Põnev aeg. Küsisin isegi FB-st nõu ja saingi ja kui head! Selgus, et naisi-ehitajaid on teisigi. Mis siis, et elu jooksul olen haamrit pidanud väga vähe käes hoidma. Ja kirvest. Akutrelli mitte kunagi.

Mõtted pärast lühikest puhkust ja ajahüpet. Koroonakriis, sanitaarkriis, väärtuste kriis, teadmiste kriis... Hetkel tundub inimesi vaevavat kõige enam teadmisvajadus.   Kes annab kõige õigemad vastused? Kas teadlased, poliitikud, posijad, ajakirjanikud? Me pole enam harjunud vastuseid mitte saama.  Arvamuste ja info paljusus on meie igapäev. Igaühel oma tõde ja vastused. Kunagi ütles keegi väga täpselt (vist Jüri Saar kui ta arutles süsteemiteooria vaatevinlikst), et teadmine ja arusaam et vastused puuduvad, on ka teadmine. Me ei suuda kõiki nähtuseid kirjeldadagi, saatiks siis mõista. Minu arust on see lohutav teadmine.

Täna on klaveripäev. Üsna harva olen käed klaviatuurile pannud ja heli tekitanud. Vast vaid ühe käe sõrmedel saab neid hetki lugeda. Kuigi... tänu lapselapse suurele huvile klaveri vastu on neid hetki isegi sagedamini kui möödunud aastatel. Mu kunagine abimees. Hingesoojendaja. Kuulan aga küll. Sageli! Klaverimuusika paneb mu hinge helisema nii nagu ei ükski teine instrument. Mõistan tema keelt, tema mängijat ja mängitut. Glenn Gould. Mul on heameel, et jõudsin temani piisavalt vara et tema loomingut kuulata, põhjalikult süvenedes... nii nagu armastajale kombeks. Lugesin intervjuud "Inhaling music For all of My Life"pianist James Rhodes 'iga , kus ta ütleb Glenn Gould 'i mängustiili kohta järgmist: .... He reminds me of Beethoven, who wrote that immortal line, ‘There will be many emperors and princes. There will only ever be one Beethoven.’ He [Gould] just didn’t give a fuck. He was the closest thing classical music had to a rock star. He believed in playin...

Hellitusnimede jagamine toimub rahvuseti erinevalt. Venelased on ses osas kõige "hellitavamad". Lapsepõlvest saati on mulle väga meeldinud, et vene poistel ja tüdrukutel oleks justkui mitu nime: Valentina-> Valja, Vladimir->Volodja, Mihhail->Miša... Inglased vist poogivad oma jutu pehmemaks muutmise nimel jutu sisse " dear" või "darling" ,  ameeriklased "baby", "honey" ? Kuidas meil on? Nimesid vist väga ei väänata, kui just ei lisata "-ke", "-kene" lõppe. Helike. Helikene. Või pannakse muu, enamasti kummaline nimi või nimetus: Tupsununnu, Linnupoja, Nupsik... Mäletan, et üht karvast rokkarit kutsus tema tüdruksõber Notsuks. Olen kuulnud ka "musi", "minu musi", "kalla", "minu kallis"... kõik nagu läägevõitu. Peaaegu nagu "baby" või "honey". Isa kutsus laspepõlves mind Elluks. Kuidagi jäi see kutsumine külge. Niimoodi hellitavalt kutsuvad min...

Kevad tuleb mühinaga - vihmahood vahelduvad tuulehoogudega ja iga päevaga võidetakse lapike maad lumelt kätte. Tuul on tark  - muidu hakkaks maa haisema. Theo ja Elton kaotasid lühikese aja jooksul kahepeale 3 rauda.  Sepp Urmas tuli Lõuna-Eestist kohale kutsuda, nojah viimati oli vist jõulude paiku - niigi hästi rauad vastupidanud. Värkimise ja rautamise ajal puhusime juttu, seekord mitte progemuusikast, vaid "olukorrast riigist".  Valimistest ja koalitsioonist, ühepoolsetest meediakajastustest. Lihtne ja selge arutelu - leidsime, et keskerakondliku peaministri valitsuse ajal on märgatavalt tõusnud keskendumine riigi siseasjadele. Eesti siseasjades ei oska kaasa rääkida inimesed, kes siin käivad kui külalised. Brüsselist, L.A-st, Washingtonist, Singapurist... Tahes-tahtmata jäävad nad eemale ja ei adu päriselu.  Laps ju ka võõristab inimest, keda sageli ei kohta... Väikeriigil on ikka raha vähe, see ei muutu kunagi. Olgu siis vaesuse eest makstav hind vähem...

Mul on Eestis hea elada. Eesti loodus on imeline. Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan. Aga. Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes. Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad. Las ma seletan. Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet. Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav. Paraku on nii, et see i...

Pealkiri on laenatud "Maalehest" (Laurits Leedjärv), sest täpselt nii on ja jääb aegade lõpuni. Tähti vahin järjest enam - sai pikal merereisil harjumuseks. Viimati imetlesin tähistaevast paar päeva tagasi, kui läbi suvekopli, kohati puusadeni ulatuva lume sumasin, et metskitsedele (neid on tänavu rohkelt) hobuste talvemoonast näpistatud kraami viia. Väsisin ja viskasin end selipidi lumme, tähed ümber siramas. Kui vaikne ja hea! Külmumise surm pidavat üks kauneimaid olema. Maailm on vahepeal hulluks läinud... Võib-olla see tundub nii vaid mulle ja põlvkonnale. Me ju vananemas. Ilmselt ka surmapelglikumad kui mõni teine generatsioon. Meile kõigile on lihtsalt hakanud koitma tõsiasi, et õppimise, töölkäimise ja laste kasvatamise kõrval on miskit veel. Kui Tõnu Aav'a uskuda - t ema nimelt väitis Maalehele (jälle!-on ikka üks tark leht!) antud intervjuus, et ei karda ENAM surma. Et kunagi kartis ja arutles lähedaste sõpradega sel teemal. Aga nüüd ammu enam ei mõtle se...

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee...

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha. Sellise, mis aasta kokku võtab. Kummaline aasta.  Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa. Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem.  Olen rohkem "ei" öelnud.  Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte. Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...".  Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega. Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam... Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuid...

Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".  Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud " deja vu "`d, n.ö rohujuuretasandil.  Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.  Sest kõik peaks olema ju muutumises.  - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu.  -  Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad. Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.  ...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas M...

Tänavune suvelt sügisele üleminek on üsna olematu. Suvi oli sügiseselt jahe ja vihmane.  Mis siis. See-eest on kuldseimast kuldsem sügis.  Võluv ja lummav. Paljud fb sõbrad jagavad hingematvaid loodusvaateid. Ise klõpsisin samuti. Käisin üle kahekümne aasta Rujena (eestipäraselt Ruhja) kaudu Lätis, täpsemalt Valmieras. Järgmisel päeval ka venna suvilas Lemmerannas, Idalemme lõkkease sai samuti üle vaadatud. Meil vedas - meri vahutas, üle mitme päeva näitas neid end päike. Sammusime emaga männimetsas ja mere kaldal. Hea ja kerge hakkas mõlemal. Õhtuti joon naistepunateed , ema eelistab melissi. Üleminekuiga, möönis Tema juba reisil olles. Olen teadvustanud, et jah... aga hullu (veel?) pole. Meeleolumuutused, seda küll. Ent neid saab suunata. Olles teadlikult ajutises eraldatuses, looduses, liikumises. Kerge hämmeldus vaid... et või niimoodi see käibki. Kuidagi märkamatult, ent vääramatu jõuga. Ilmselt samamoodi toimub ka vananemine ja suremine. Loomulikul viisil. ...

Need, kel konto FB-s teavad, et seal saab vahest lõbusaid mänge mängida. Elutõdede ja pooltõdedega. Ilusate valedega. Enamik neist seotud muidugi ka isikuandmete jätmisega kusagile... kellelegi. Aga kui see mingit tähtsust ei oma, siis miks mitte? Las olla data mining mootoritel algoritmike, mille mustrit "pureda"....

Pühapäeva veetsime metsas ja rabas. Tegelikult ma ju olen. Metsainimene, või Metsapiiga nagu mind mõniteist aastat tagasi ristiti. NB! Mitte segi ajada Metsapiigaga, keda Merca oma sõnumis siunab. Ei ole seda pattu teinud, et ööviiuleid korjanud ja saatiks veel pilte postitanud. Mul hakkab metsas alati hea. Nii ka eile. Pika päeva lõpuks olin ikka täitsa transis. Tänasin kõikide andide eest...see tuleb kuidagi iseeneslikult mu seest. Nägin isa õpetatud märke ja tundsin kurbust, et tal tänavusügisene käik ära jääb. Meenus esmakordne käik päris-sohu -  sellisesse, kus laugastel katteks petlikud samblikumättad. Vist naabritüdrukuga (täpselt ei mäleta) hüppasime mättalt mättale ja kogesin ka tunnet, kui mättast mööda hüppasin. Säärik jäi tihkelt laukasse kinni ning tundsin end vajuvat järjest sügavamale. Säärik tuli korraks jalast, kui end välja püüdsin tõmmata. Õudne ja samas põnev. Sama tunne meenus eilegi kui rabamaastikku imetlesin. K. uuris, et mis mind raba juures nii köi...

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv.  Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama. Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi. Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".  Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud... Aga. Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal. Iivelduseni.  Tunne, et kõik teised on head.  Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema.  Mida vähem ollakse lähedal, ...

Jooksmises on käsil 4.nädal. Hoolimata sellest, et olen saanud seljalihases (see, mis abaluu taga) närvipõletiku. Teen läbi Diclaci süstikuuri. Liigutamine ja võimlemine on hea igatahes. Usun sellesse. Otsin võimalusi ka ujumiseks, sest vesi mõjub alati hästi. Vähemalt mulle. 4.jooksunädala algus oli kuidagi raske, ma ei kuulnud klappidest läbi muusika (miski chill.out.brain ) käsklust stop walking  ja niimoodi jooksin kaks etappi järjest. Pulss läks ilmselt liiga üles ja enesetunne kehvapoolseks.  Läbimata veel planeeritud reisi Hispaania lõunaossa ,unistan juba teisest .  Mul täitub järgmise aasta esimestel kuudel maagiline 50. Olen püüdnud meenutada, millised olid mu vanemad samas eas. Mäletatavasti ikka väga kodulembesed. Töö ja kodu ning esimene lapselaps. Uus roll, milles nad vist end väga vaimustunult ei tundnud. Mu perel ei olnud pealinnas alalist elupaika, oma kodu ja nii olid kõik sundseisus - olin neil "kaelapeal" ja vahepeal ka ämma-äia juures, teises Ee...