Tuuletõmme

Kevad tuleb mühinaga - vihmahood vahelduvad tuulehoogudega ja iga päevaga võidetakse lapike maad lumelt kätte.

Tuul on tark  - muidu hakkaks maa haisema.

Theo ja Elton kaotasid lühikese aja jooksul kahepeale 3 rauda. 

Sepp Urmas tuli Lõuna-Eestist kohale kutsuda, nojah viimati oli vist jõulude paiku - niigi hästi rauad vastupidanud. Värkimise ja rautamise ajal puhusime juttu, seekord mitte progemuusikast, vaid "olukorrast riigist".  Valimistest ja koalitsioonist, ühepoolsetest meediakajastustest. Lihtne ja selge arutelu - leidsime, et keskerakondliku peaministri valitsuse ajal on märgatavalt tõusnud keskendumine riigi siseasjadele. Eesti siseasjades ei oska kaasa rääkida inimesed, kes siin käivad kui külalised. Brüsselist, L.A-st, Washingtonist, Singapurist... Tahes-tahtmata jäävad nad eemale ja ei adu päriselu.  Laps ju ka võõristab inimest, keda sageli ei kohta...
Väikeriigil on ikka raha vähe, see ei muutu kunagi. Olgu siis vaesuse eest makstav hind vähemalt mitte odav. Leidsime, et tööjõud  on Eesti põhivara. Mitte toetused, mis väljaspoolt Eestit välja nurutud. Tasuta lõunaid ju pole. Transiitmaa staatus võib ju täita ajutiste ettevõtjate taskuid, ent elu see edasi ei vii.
Odav ja kallis. Odav on kõik, mis on võõras ja kergelt saadud. Kallis on kõik, mis on oma ja lähedane ning millega kokkukasvamine nõuab aega ja kannatust.

Valimistest ja koalitsioonileppest  - meile mõlemale sobib keskendumine Eesti kodanikule, mitte abstraktsele ettevõtjale, investorile , projektile ja rahale.

Üks avastus möödunud nädalast veel -  Eesti ajakirjandust pole olemas. Kui keegi suudab fikseerida kadunukese surmahetke - võiks taotleda järjekordset Bonnier', las nemad maksavad.

Need lumelained väljal,

nad on nii armsad, hääd,

kui süda on tusas ja palav,

nad jahutavad pääd.

Ja põhjatuul on nii lahe,

nii lahedaks läheb pää;

jah isegi surm on nüüd mahe

ja isegi hukatus hää.

(Juhan Liiv "Tuisk")