Kõigest ja ei millestki

 Olen teinud algust ühe loobumisega. Püüan mitte hukka mõista, aga ka mitte mõista. Jätan hinnangu andmata ja otsuseta, kui tegu pole minuga seotud.  Mingist elujärgust alates (ilmselt kunagise õnnetusjuhtumiga seonduvalt) hakkasin liiga palju ümbritsevat analüüsima. Algselt püüdsin tuvastada ümbritsevaid ohte, et neid aegsasti maandada. Ikka sammu võrra määramatusest ees olles. Aju aga on teatavasti plastiline organ. Analüüsimeetod kandus üle igale alale. Kaasinimeste (tuntud ja tundmatute) sildistamiseni, nende kohta otsuse langetamiseni. Eelkõige muidugi siis, kui minu ja nende tegevused ja väärtused kokku ei lange. Kuniks mingil hetkel toimus kataklüsm ja arusaamine -  kohutavalt kurnavad ja tunnetust lõhkuvad on sellised meelemängud, pidev hindamine ja otsuse tegemine - ajalehte lugedes, kellegi steitmente kuulates, tegevusi nähes. Must vari kogu päeval.  Muidugi aitab (minu jaoks ajutiselt) selle vastu füüsiline liikumine, mõtete suunamine teisele rajale. ...

 Dudjom Rinpoche hoiatab meid ühe lõksu eest: "Teisest küljest võite meeleharjutuste käigus kogeda ähmast poolteadvusel olekut, omamoodi triivivat seisundit, nüri unelemist nagu oleks teile kott pähe tõmmatud. See pole midagi enamat kuu mõttetu hägus stagnatsioon. Kuidas sellest välja pääseda? Raputage end ärkvele, tõmmake selg sorgu, hingake liisunud õhk kopsudest välja ja suunake tähelepanu selgesse ruumi, et oma meelt värskendada. Kui jääte stagneerunud seisundisse, siis ei saa te edasi areneda. Seetõttu tuleb iga kord niisuguse tagasilanguse ilmnedes oma meel ikka ja jälle klaariks teha. Oluline on olla nii tähelepanelik kui võimalik ja jääda nii valvsaks, kui suudate.  Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" (Kai Vassiljeva esmatõlge ingl.k.) Mulle meeldib aeg-ajalt sattuda Kumusse. Avastan igakord midagi uut. Alles mõned aastad tagasi leidsin tee sisehoovi ja vaimustusin. Nagu suurlinna oaas, üliõpilaslinnak. Põnev arhitektuur, linnulaul, leidlikud vaated...

Mingil ajal tuleb aega juurde. Seda päris oma aega, mis paneb omamoodi kohustuse seda hästi tarbida, aega väärtustada.  Aga mul ei tule seda (kohusetunnet). Olen ära õppinud molutamise (või passimise).  Mõnda aega ei tee mittekuimidagi.  Lihtsalt olen. Kuniks mõni kohustus märku annab.  Mingist hetkest ei ole ka enam valet või õiget olemist ja kaob võrdlemine.  Seda kõike on mulle õpetanud meditatsioonikunst.   Kõige tähtsam ja vajalikum minu jaoks on arusaam, et mediteerimiseks ei ole ilmtingimata vajalik rituaal (lootoseasend, käed palveasendis), vaid seisund.  Lobiseva meele unustamine. Aeglane on tuletis sõnast "aeg".  Aasta on omakorda aja (12 kuud) ajaarvamise tuletis… Kiire?  - ilma juurteta, päritoluta sõna.

Mõtted pärast lühikest puhkust ja ajahüpet. Koroonakriis, sanitaarkriis, väärtuste kriis, teadmiste kriis... Hetkel tundub inimesi vaevavat kõige enam teadmisvajadus.   Kes annab kõige õigemad vastused? Kas teadlased, poliitikud, posijad, ajakirjanikud? Me pole enam harjunud vastuseid mitte saama.  Arvamuste ja info paljusus on meie igapäev. Igaühel oma tõde ja vastused. Kunagi ütles keegi väga täpselt (vist Jüri Saar kui ta arutles süsteemiteooria vaatevinlikst), et teadmine ja arusaam et vastused puuduvad, on ka teadmine. Me ei suuda kõiki nähtuseid kirjeldadagi, saatiks siis mõista. Minu arust on see lohutav teadmine.

Hellitusnimede jagamine toimub rahvuseti erinevalt. Venelased on ses osas kõige "hellitavamad". Lapsepõlvest saati on mulle väga meeldinud, et vene poistel ja tüdrukutel oleks justkui mitu nime: Valentina-> Valja, Vladimir->Volodja, Mihhail->Miša... Inglased vist poogivad oma jutu pehmemaks muutmise nimel jutu sisse " dear" või "darling" ,  ameeriklased "baby", "honey" ? Kuidas meil on? Nimesid vist väga ei väänata, kui just ei lisata "-ke", "-kene" lõppe. Helike. Helikene. Või pannakse muu, enamasti kummaline nimi või nimetus: Tupsununnu, Linnupoja, Nupsik... Mäletan, et üht karvast rokkarit kutsus tema tüdruksõber Notsuks. Olen kuulnud ka "musi", "minu musi", "kalla", "minu kallis"... kõik nagu läägevõitu. Peaaegu nagu "baby" või "honey". Isa kutsus laspepõlves mind Elluks. Kuidagi jäi see kutsumine külge. Niimoodi hellitavalt kutsuvad min...

Suhted lähedastega on minu jaoks olulised. Head suhted. Lähedased suhted. Muidu pole mõtet siia ilma sündida, olla, kulgeda. Mulle tundub, et paljude jaoks on olulisemad head suhted avalikkusega. Usutakse rohkem "avalikku arvamust" või kusagilt lehejupist loetut kui oma lähedast. Tahetakse kõigest väest teenida avalikkuse heakskiitu. Selmet uskuda ja toetada lähedast. Kollektiivis peituvat.. jõud.Aga mulle tundub et mitte. Jõudu annab teadmine, et mu lähedased usuvad minusse, usaldavad ja hoiavad mind. Ja mina neid. Kas sellist ootust saab panna "avalikkusele". Ei saa. Liig abstraktne massiiv, eks ole. Teadmine kinnistub kogemusega, olgu sõnade või tegude läbi. Avalikkuse sõnadel ja tegudel pole enamasti mitte mingit pistmist minu, lähedastega. Miks suhestuda? "Ühiskondlik või avalik arvamus" on libu, kellelt pole mõtet otsida moraali või eetilisi tõekspidamisi. Tuulelipp, mis igal hooaajal toob kaasa uued trendid. See pole ju telg, millel kinn...

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee...

Täna hommikul, kohvitassi taga tuli ta jälle. Hüples koerte söögikausside läheduses olevale toolileenile. Sealt edasi laua peale. Siis vaatas hästi pikalt minu suunas, pea viltu. Olin hiirvaikselt, ei liigutanudki. Mingil hetkel nägin teda juba koos koerakrõbinaga noka vahel. Imeilus lind. Sinimustvalge. Võiks olla vabalt rahvuslind. Pealegi, ta pole ju rändlind. Paikne.Kädistaja. Käisin eile ühel üritusel Järvakandis. täitsa üksi. Hingesõber ja R. ikkagi ei tulnud kaasa. 3 INFJ olekski ehk liiga paljuks läinud paarile ruutmeetrile, mis autos kasutada. Sõitsin läbi paduvihma, nägin tohutu suuri pilvi. Väga laias värvispektris. Tõnu Õnnepalu sõnavõtt meeldis enim. Teme mõtteavaldusi on kuidagi hea jälgida. Valdab sõna ja kirjakeelt ning suudab teemat avada ilma, et see paljusõnaliseks ja seosetuks kujuneks. Oskus, mida teistel esinejatel kahjuks ei olnud. Kriitika, kriitiline mõtlemine. Teistsugune arvamus. Unustasin lisada meelolumuusika. Siit ta tuleb...  

Orkaani südames on vaikus. Nii ongi - kui Irma möllamist windy.com vahendusel jälgisime tuvastasime sama.  Nagu oleks vaakum.  Tühjus. Vaikus. Śūnyatā . Mööduva suve jooksul on mitmeid sündmusi, mis on sisemuses mässu tõstnud nii, et emotsioonide tulvavesi üle ääre. Mõistmine, et tühjus oma meeletus ilus on kohal. Tunnete vaakum.   Selleks, et uuesti armastama õppida, tuleb emotsionaalselt surra .   Teadlik valik.  Õnnelikkus on õpitav.  Tahet on vaid vaja.  Käisime hingesõbraga jaapani aias.  Mul oli alguses tohutult raske rääkida. Tundusin endale kohutavalt valjuhäälse ja seosetu jutuvestjana. Kuidagi rabe ja raske olemine, mis pisitasa hajuma hakkas. Nägime oravat, vilkalt asjatamas.  Tema teadis, et oravad unustavad kogutud saagi peidukohad. Mäletavad neist vaid paari viimast. Nii on ta mõistetud varuma terve suve... orav rattas . Russalka juures liival pikutades tekkis mul täielik sõnade sulg - ühtpidi tahtsin oma ä...

Tegelikult on ju nii, et kui end niiskuskindlalt riidesse panna, pole ilmal ega olemisel häda midagi. Sellegipoolest passisin eile peaaegu kogu päeva toas. Kolisin talu kõige kaugemasse soppi (tee suhtes) ja tundsin end hästi. Vahetasin blogi kujunduse välja (kuidas meeldib?), tegelesin tööasjadega, mõtlesin muuhulgas ka Linnu tulevikule. Esmaspäeval koguneme reederitega ja asume tekki lihvima, värvima. Tõstuk-kraana on vaja tellida ja Lind korraks vaja ka välja tõsta, et kõhualuse habeme eemaldada saaksime. Kihnu merepeole plaanime seilata, kui ilm vähegi soosib. Õhtupoole aktiviseerusin sedavõrd, et askeldasin väiksemaid aia- ja tallitoimetusi, õues. Kuidagi nii on paika loksunud, et kui tema on tööl, olen mina talus. Tundub, et selline elukorraldus sobib kõigile. Vaatasin üle hulga aja ka ühe filmi ära - A Bigger Splash.   Soovitan soojalt - võrratud näitlejad, operaatoritöö, süžee. Tilda elegantsed kostüümid on juba omaette vaatamisväärsus. Jah, kui palju jääb segadust õhk...

Olen tabanud endalt imetlevaid pilke. Just viimasel ajal.  Siis, kui  olen vestluspartneritele rääkinud pikamaapurjetamise seiklustest.  Või  vastanud küsimustele oma tegevusalast, tööst mida teen.  See imetlus on... hea tunne.  Omast arust teen ju ikka vähe ja millegipärast (ei teagi miks ja kelle tõttu?) on tunne, et ei ela oma elu ÕIGESTI. Kellegi poolt kunagi juhuslikult? pillatud sõnad on oma töö teinud. Vaid väga lähedal olija saab haavata nii, et armkude veel pikalt pakitseb. Aga nüüd... ilmselt hakkan paranema. Sest ühtäkki olen hakanud kiitust/tunnustust märkama ja saama. Meie, eestlased ei ole ju ilmaski rahus iseenda, ilma ja inimestega. Mingil ajal omandab kõigega rahulolematus destruktiivse mõõtme. Iseend, liigikaaslasi ja ilma parandades hoopis lõhume hoopis kõike. Tunnustuseks ja kiituseks on väga erinevaid vahendeid. Võib ju tuhat korda korrutada, et kui tubli oled, ent minusugusele umbusklikule ja blaseerunud tüübile on see ku...

Mõtlen, et me kõik oleme ju kunagi olnud. Mõni vähem, mõni rohkem, ent siiski... Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks . Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte. Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi.  Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi,  kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema... Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene,  meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana . Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent...

Mulle meeldib ja sobib, kui omavahel jagatakse parimat. Sõna otseses mõttes sulan ja armastan siis, kui seda tunnetan.  Olgu selleks siis palukesed, muusika, hetked, tunded... Äratundmine on innustav ja edasiviiv. Võib ju mõelda, et mis seal ikka rasket... tehtav ju. Aga pole nii. Siinkohal tulevadki mängu inimese loomus ja harjumused. Kui soovid jagada parimat, siis see tähendab eeltööd ja olemist... nägemise ja kuulamisoskust, kasvatust, kasvamist ses suunas. Ka "geneetilist koodi", ilmselt. Kõigile polegi seda antud. Ja ei loe siinkohal ei Jungi ega Freud` i klassifikatsioonid. Rääkimata primitiivsematest tõlgendustest. Ja pole mõtet anuda, nõuda, tahta eksitavat. Jagajaid ongi ääretult vähe. Jagajale ei tohiks kunagi vaid näpud, tühjad pihud jääda ... jagamiseks on vaja vähemalt kahte. Kõik sõltub kuulmise-, nägemise- ja tajumisoskusest. Miskipärast peetakse parima jagamiseks kinkimist...olgu siis lillede, mingite esemete jm materiaalse näol. Mi...

Fluidumi pikkus on vist otseses sõltuvuses oskusega mitte küsida valesid (tegelikult õigeid:) küsimusi.  Sest vastustes võib kajastuda tõde. Nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses... -  vastused  võivad rääkida ka vastaja enda kohta tõde, mis väärtushinnangutega sobida ei pruugi. Ja nii see vundament (mida tegelikult ei pruugi kunagi olemas olnud olla ) murenema lööb. Lõpuks ongi valikute küsimus, kas küsida/rääkida või mitte. Või lasta lihtsalt olla, kulgeda. Enesepetu kiuste. Fatamorgaana. Sest lihtsad asjad on enamasti meeldivad ja eläma on laiffi. Jah, aga ikkagi...

Viimasel ajal kriibib mind siin-seal silma jäänud inimeste mõtted virisemisest, vingumisest jms. Mis vingud või virised - kannata ära! - seda korratakse nagu mingit mantrat. Minu jaoks isiklikult on virisemine, halisemine, vingumine jne jne vägagi teraapilised tegevused. Puhastava toimega. Kui ikka võtta üks uppiläinud päev kätte ja vinguda südamest... tunda enda mannetust. Niikaua kui vajan.  Kas pole see vaimset hügieeni arvesse võttes tervendav?! Ja tõttöelda virisemise negatiivne tähendus ongi kummaline. Sobilik vaid karikeerimiseks ... no nagu omaaegses  Sojuzmultfilmis "Oh ja Ah matkal", vms.  "Virisemise" asemel võiks üldsegi kasutada sõna "kurtmine", millel hinnanguline väärtus puudub. Kurtmine on dialoog ja eeldab kuulamisoskust. Niisamuti peaks eeldama ka virisemine/halisemine/vingumine kuulamisoskust. Teise inimese virisejaks tembeldamine on ju  halvamaiguline... (kiir)hinnanguline. Seega, need kes teisi virisejateks-vingujateks titulee...

Suisa kummastav, kuivõrd kergesti hakkan mõtlema asju paremaks ja endale sobivamaks. Või halvemaks ja sobimatumaks. Pidev intuitiivne disain teise inimese suhtes. Ja tsensor koos peatava "stopp"`iga tuleb alles siis, kui on hilja. Petan teisi ja iseennast. Mnjah, kui mõtteid saaks salvestada ja hiljem analüüsida - üldiselt ja detailselt - küllap see aitaks minusuguseid, mõttekaardi sado-masohhiste. Maailmas ei ole nii palju armastust ja headust, et lubada osa sellest ära anda väljamõeldud olenditele. (Fr. Nietzsche) Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.   (Juudit, A.H. Tammsaare) Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.   (Maag, J. Fowles)

Ats Miller rääkis ühel ilusal päeval Klassikaraadio saates "Quo vadis?" , et inimeste populatsioon on Maal ületanud kriitilise piiri. Olemasoleva ~7 miljardi inimese asemel suudaks maakera Euroopas ja  P-Ameerika tarbimisharjumustega toime tulla 1,5-2 miljardi inimesega. Et hetkel püsitakse ühes tükis vaid tänu Aasiale ja L-Ameerika riikidele, kus kapitalistlik elumudel ja tarbimisharjumused veel maad pole võtnud. Hüpet ei ole ja ei toimu ka enne, kui maalähedane mõtlemine lõppeb. Liiga kammitsetud mõtlemisviisid ja suunad ei vii meid uuele tasandile. Elatakse "vaikses eneseteostuse"  rütmis. Õhku on vaja. Olen tema mõttearendusega väga päri. Nii on. Mingis punktis sulavad kokku ka kõige helgemad ja edasiviivamad mõtted, teod. Kuivetuvad ja kärbuvad nagu rohelus põua ajal. Miks see nii on? Samas ootavad ju kõik midagi või kedagi. Messiast, ülestõusmist, ufosid, armastust, tervenemist, õnnelikku elu... Ootust aitavad täita väiksemad eesmärgid nagu tegelemin...

Mis on keskealisuse suurim boonus?  Pakun, et see on oskus pisutki vahet teha müra ja oluliste helimassiivide vahel. Ei tohi unustada, et müra on parameetritelt alati suurem. Lämmatavalt. Müra allikaks võib olla kes- või mistahes...ka parimad sõbrad, kõige lähedasemad inimesed. Ja loomulikult suudad seda ka ise tonnides produtseerida... olenevalt verbaalsest võimekusest, küpsusest, väärtushinnangutest... Sest meil kõigil  on "erinev stardipositsioon". Mina pole seda välja mõelnud, ent see on tõde. Usun sellesse. Ja on eluliselt määrava tähtsusega: kellega, mis ajal jõuad vahefinišisse... lõppfinišisse.  Kui palju suudad olulist ebaolulisest eemaldada. Mingis punktis on oluline, et inimene on oma stardipositsiooni unustanud... see pole lihtsalt enam oluline... Kui terve tee mõelda, kui kehv oli lähtekoht, mõjutab see kahtlemate teekonna oluliste (vahe)etappide läbimist. Kurnaprotsess Ühel mu tuttaval olid hiljaaegu 2 suurt probleemi korraga. Olen teda alat...

Kõik põevad ümberringi. Ma ka. Ilmselt siiski külmetasin matustel, kirikus oli päris külm. Avastasin, et nohu leevenduseks on hea ingveritükid ninasõõrmetesse toppida. Kurguvalu vastu aitab aga väike pits haljast enne magamaminekut. Siis saan sooja ja tuleb sügav uni. No ja päeval Strepsils. Naljakas on viina juua sedasi, ravimina. Ja üldse... kuidagi on läinud nii, et alkoholil pole enam see mõju ja võlu, mis vanasti. Pähe kipub kiiresti hakkama ja see ei meeldi mulle enam. Kunagi oli hea abivahend millegi varjutamiseks või varjamiseks. Nüüd  kaifin selget pead ja mõtteid, häirib kui virvendab. Imelikke mõtteid mõtlesin. U tuli miskipärast meelde. Et kui palju ta on mulle õpetanud (omakasupüüdmatult).  Ja kuidas temast vahest puudust tunnen. Tööalaselt. Ja ma ei teagi vist kedagi nii läbinisti ilusat ja ausat inimest,  tööalaselt. Lõpuks mõtlesin, et ega ma teda ju väga hästi tunne. Aga arvan tundvat. Igatahes, põnevaimad ja usutavamad aastad olid kahtlemata sii...

Minu jaoks on vahest raske olukordadel lasta lihtsalt olla.  Settida. Et aeg tooks parandust või leevendust. Tahaks parandada, muuta, mõjutada. Aga pisitasa õpin. Nagu näiteks täna. Lubasin minna, aga miskit tuli vahele ja ei läinud. Enamasti püüan taolised olukorrad lahendada põhimõttel - iga hinna eest lubadus täita, eirates force majeure` i. Aga tegelikult ei muutu ja midagi. Nagu nüüdki. Kui oluline on olemas, siis see lihtsalt on. Ja kui pole, siis ei aita miskit. Kõigest hoolimata.