Mõtlen, et me kõik oleme ju kunagi olnud. Mõni vähem, mõni rohkem, ent siiski...
Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks.
Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte.
Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi. Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi, kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema...
Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene, meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana. Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent aiman, et loodus etendab suurt rolli päikeseinimeseks olemises. Kui pead arvestama tuulte ja asimuudiga, tajuma igapäevaselt elusolemise võlu ja valu, siis ei oma asjad ning kapita teenimine, reservhoiuse kasvatamine mitte mingisugust tähtsust. Mõttetu fake.
Tean nüüd, et suurim patt on mõttelaiskus. See, kui mõtted on näilise teenistuses unustades ära kõige olulisema, iseenda tee.
Üksi oleme siia sündinud ja üksi siit ka lahkume.
Iseennast kaotada on mugav ja lihtne, tuues ettekäändeks keda või mida iganes.
Enda taasleidmiseks on vaja abi ja valmisolekut.
Aeg on küps. Kapita aeg hakkab ümber saama.
/...Punasesõstraželeed prepareerides, 4-kuulise katseajaga :) 21.07.2015.../
Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks.
Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte.
Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi. Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi, kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema...
Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene, meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana. Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent aiman, et loodus etendab suurt rolli päikeseinimeseks olemises. Kui pead arvestama tuulte ja asimuudiga, tajuma igapäevaselt elusolemise võlu ja valu, siis ei oma asjad ning kapita teenimine, reservhoiuse kasvatamine mitte mingisugust tähtsust. Mõttetu fake.
Tean nüüd, et suurim patt on mõttelaiskus. See, kui mõtted on näilise teenistuses unustades ära kõige olulisema, iseenda tee.
Üksi oleme siia sündinud ja üksi siit ka lahkume.
Iseennast kaotada on mugav ja lihtne, tuues ettekäändeks keda või mida iganes.
Enda taasleidmiseks on vaja abi ja valmisolekut.
Aeg on küps. Kapita aeg hakkab ümber saama.
/...Punasesõstraželeed prepareerides, 4-kuulise katseajaga :) 21.07.2015.../
Comments