Kõigest ja ei millestki

Täna hommikul, kohvitassi taga tuli ta jälle. Hüples koerte söögikausside läheduses olevale toolileenile. Sealt edasi laua peale. Siis vaatas hästi pikalt minu suunas, pea viltu. Olin hiirvaikselt, ei liigutanudki. Mingil hetkel nägin teda juba koos koerakrõbinaga noka vahel. Imeilus lind. Sinimustvalge. Võiks olla vabalt rahvuslind. Pealegi, ta pole ju rändlind. Paikne.Kädistaja. Käisin eile ühel üritusel Järvakandis. täitsa üksi. Hingesõber ja R. ikkagi ei tulnud kaasa. 3 INFJ olekski ehk liiga paljuks läinud paarile ruutmeetrile, mis autos kasutada. Sõitsin läbi paduvihma, nägin tohutu suuri pilvi. Väga laias värvispektris. Tõnu Õnnepalu sõnavõtt meeldis enim. Teme mõtteavaldusi on kuidagi hea jälgida. Valdab sõna ja kirjakeelt ning suudab teemat avada ilma, et see paljusõnaliseks ja seosetuks kujuneks. Oskus, mida teistel esinejatel kahjuks ei olnud. Kriitika, kriitiline mõtlemine. Teistsugune arvamus. Unustasin lisada meelolumuusika. Siit ta tuleb...  

Need, kel konto FB-s teavad, et seal saab vahest lõbusaid mänge mängida. Elutõdede ja pooltõdedega. Ilusate valedega. Enamik neist seotud muidugi ka isikuandmete jätmisega kusagile... kellelegi. Aga kui see mingit tähtsust ei oma, siis miks mitte? Las olla data mining mootoritel algoritmike, mille mustrit "pureda"....

Orkaani südames on vaikus. Nii ongi - kui Irma möllamist windy.com vahendusel jälgisime tuvastasime sama.  Nagu oleks vaakum.  Tühjus. Vaikus. Śūnyatā . Mööduva suve jooksul on mitmeid sündmusi, mis on sisemuses mässu tõstnud nii, et emotsioonide tulvavesi üle ääre. Mõistmine, et tühjus oma meeletus ilus on kohal. Tunnete vaakum.   Selleks, et uuesti armastama õppida, tuleb emotsionaalselt surra .   Teadlik valik.  Õnnelikkus on õpitav.  Tahet on vaid vaja.  Käisime hingesõbraga jaapani aias.  Mul oli alguses tohutult raske rääkida. Tundusin endale kohutavalt valjuhäälse ja seosetu jutuvestjana. Kuidagi rabe ja raske olemine, mis pisitasa hajuma hakkas. Nägime oravat, vilkalt asjatamas.  Tema teadis, et oravad unustavad kogutud saagi peidukohad. Mäletavad neist vaid paari viimast. Nii on ta mõistetud varuma terve suve... orav rattas . Russalka juures liival pikutades tekkis mul täielik sõnade sulg - ühtpidi tahtsin oma ängi ja hädamere kõik lahti rääkida ( me ei o

Pühapäeva veetsime metsas ja rabas. Tegelikult ma ju olen. Metsainimene, või Metsapiiga nagu mind mõniteist aastat tagasi ristiti. NB! Mitte segi ajada Metsapiigaga, keda Merca oma sõnumis siunab. Ei ole seda pattu teinud, et ööviiuleid korjanud ja saatiks veel pilte postitanud. Mul hakkab metsas alati hea. Nii ka eile. Pika päeva lõpuks olin ikka täitsa transis. Tänasin kõikide andide eest...see tuleb kuidagi iseeneslikult mu seest. Nägin isa õpetatud märke ja tundsin kurbust, et tal tänavusügisene käik ära jääb. Meenus esmakordne käik päris-sohu -  sellisesse, kus laugastel katteks petlikud samblikumättad. Vist naabritüdrukuga (täpselt ei mäleta) hüppasime mättalt mättale ja kogesin ka tunnet, kui mättast mööda hüppasin. Säärik jäi tihkelt laukasse kinni ning tundsin end vajuvat järjest sügavamale. Säärik tuli korraks jalast, kui end välja püüdsin tõmmata. Õudne ja samas põnev. Sama tunne meenus eilegi kui rabamaastikku imetlesin. K. uuris, et mis mind raba juures nii köidab

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv.  Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama. Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi. Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".  Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud... Aga. Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal. Iivelduseni.  Tunne, et kõik teised on head.  Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema.  Mida vähem ollakse lähedal, seda vähem on ka ko