Vihmapüha

Sügisvihmade aeg on alanud. Suvi on möödunud nagu unenägu.. üks viiv. 

Kuidagi nukker olemine. Tajun, et mitmed tunnevad sama.

Suve lõpp ja sügisvihmade algus toob ikka korraks esile elu kordumatuse ja kaduvuse ängi.

Pistan rinda oma üleminekueast? tulenevate meeleoludega. Blogi lugemine mõjub ses mõttes hästi, et eelnevatel aastatel on enam-vähem samal ajal sama "kass".

 Tema ikka püüab... meeleolu ülevalt hoida. Rõõmu üles leida. Vahepeal tundubki kõik laabuvat - näen päikeseloojangu kaunidust, tunnen heameelt, et rulluiskudel seisan-vuhisen ja seentest, mis üheskoos metsast leitud, purkidesse hoidistatud...

Aga.

Jah. Kõik ikka vaevab vahepeal.

Iivelduseni. 

Tunne, et kõik teised on head. 

Süütunne, et mina olen halb? Konfliktne, mõistmatu ja lammutaja-lahmija? Kass, kes kõnnib omapead? Vahest tundub, et ma ei saagi eales endast üle.... sest. Nii valus on.  Et seda vähem tunda, siis ma pean tegutsema. 

Mida vähem ollakse lähedal, seda vähem on ka kogu seda valu- ja haigetsaamise jama. Üleüldse.. olevat naiste ja meeste ajuehitus erinev. See on naljaks hea küll.

Tegelikult on ju nii, et igaüks kipub uskuma seda tõde, mis talle mugavam on. Nii minagi. Ma pole asjatult bloginud pikki-pikki aastaid, et end armastama õppida. Sellisena nagu olen. Kui välismõjud muutuvad liiga pingeliseks ja suruvaks, pruugib mul vaid pugeda eelkäidud aastate kuudesse, päevadesse ja enestunne paraneb kümnete kraadidega. Nagu pregugi.

Seened purgis ja päev õhtas.