Kõigest ja ei millestki

Paar puhkusepäeva suvepäevade järgsest melust on kui balsam hingele. Roosiaeda ma ei lähe, sest ilm ei soosi. Pealegi, saabus Londoni lähistel keikkal käinud poeg koju puhkama. Kell on 12 päeval ja ta magab õndsaund:) Isegi lubasin endale 10-tunnise unemaratoni, et end lõplikult Lätis toimunud hipitemaatilistest suvepävadest välja puhata. Tagasiteel põikasim  Lemmele. Sadas, ent männimetsa alune lõhnas hullutavalt... Inimtühjas rannas jalutade mõtlesin ka välja, mis saab mu maalapi nimeks: Ida-Lemme, vanaema mälestuseks.   Vend on hoogsalt asju ajanud ning detailplaneering on algatatud. Vanaema jutustused sellest paigast heljuvad seal endiselt. Lüüra-kujuline mänd on samuti paigas. Mul on selles kohas alati hea olnud. Tuleb valida vaid sobiv hetk, kus lärmakaid üheõhtuliblikaid sääl pole... FB-s nägin Haapsalu bluusi pilte. Pisut tundsin kripeldust, et Magnetic Band tribuuti ei kuulnud/näinud. Aga see on suve paratamatus. Igale poole ei jõua -  ei jagu energiat, emotsioone ja aeg

Ballaadide omapära, eesmärk ja tohutu suur abi - sõnastada hetkeemotsioon ning aidata üle sundmõtteist. Ilus ja meeletu soov:) Puhas oma siiruses.

Naiselikkusega käivat kaasas edev olemine. Iga normaalne naine on (peab olema) natuke edev. Vähemalt niimoodi olen kuulnud mitmeid arvavat. Olen täna tõsise dilemma ees - kas olla natuke edev või palju. Sõbranna kutsus Roosiaeda vastuvõtule kaaslaseks. Ühelt poolt on ju põnev võimalus edevusele voli anda. Kanda ilusat kleiti ja kingi... tulla argipäevast välja. Aga teisalt, pärast kätlemist ja klaaside kõlistamist algab osa, mida normaalsel inimesel (naisel) on raske taluda - üksteise seiramine, small talk ja muidu väljapeetud olemine, kus edevuse tõeline eesmärk devalveerub ja lõhustub mõttetuse auruks.  Niisiis, annan oma edevuse ilmataadi kättesse. Kui ilm soosib ilusa kleidi ja kingade kandmist, siis annan kiusatusele järgi.

Enesetunnet ei saa petta. Ükskõik, kuidas ka ei püüaks - kummitab kõige kohal eesmärgi puudumine. Tuleviku puudumine. Muidugi on oluline lihtsalt elus olla. Tervis ja kõik, mis sinna juurde kuulub... aga ikkagi, miks?! Ei taha mõelda vaid lähituleviku mõtteid. Mis homne toob, seda tean vägagi hästi. Ja ka ülehomse, nädalase, koguni kalendrikuu täpsusega tean, mis tuleb. Unistustesse mitteuskumine on kõige õudsam asi, mis võib juhtuda. Pean selle usu üles leidma.

Sõnad on üleliigsed...

... on käes. Tundsin augustikuu lõhna õhtuhämaruses koertega jalutades. Kruusatee, õitsvad nõiahambad ja valmiv raps. Ritsikad. Päeval, ujulasse sõites, autokolonnis venides tundsin korraks tohutut väsimust. Et tahaks magada ja enam üldse mitte ärgata. Sama äkki jõudis mulle kohale, miks E.H. ühel päeval otsustas end Kadrioru puude vahele kiikuma jätta. Ujumine klobib üles. Õhtune tassitäis teed värsketest piparmündi lehtedest hellitab. Tänavuse augustikuu raamat on Th. Mann`i Võlumägi.

Olin mõnda aega taaskord ühe tutvumisportaali liige. Nende suhtlusportaalidega on mul mingi oma kamm. No ikka kammide-kamm. Teatud liiki suhtlemisvaegus. Nimetan seda tinglikult "arutlusvaeguseks". Mingi hälve raudselt:) Tegelikult - ega ma väga hästi teagi, mis mind aeg-ajalt sunnib enda kontot kusagile avama. Ühelt poolt on isu teada saada, kuidas süsteem üles ehitatud ja töötab. Teisalt, on kindlasti natuke põnev pimedalt suhelda ja kolmandaks, igal taoliselt "reisult" saan ma uusi mõtteid ja tundmusi. Ega ma väga kaua pead ei murragi, kui konto avan. Lihtsalt, ju siis kompenseerin hetkel midagi või kedagi. Küll aga "põgenen" peatselt, kui minult hakatakse midagi nõudma. Olgu nõudmisobjektiks pilt, kohtumine või mistahes muu nõue. Kui sellega eriti järjepidev ollakse, siis sulgen enda järelt ukse. Seekord sain eriti resoluutse nõude piltide osas. Erakordseks tegi selle nõudmise mehe profiili juurde märgitud aastad, mida polnud üldse vähe - tervel

Kuidagi tujutu hommik... Ei teagi miks.  Ilmselt seetõttu, et oma igahommikusel tretil marjapõõsaste ja vaarikate juurde sattusin sääskede turmtule ohvriks. Nüüd on käed kuplas ja meel kibe.  Tegelikult on ju õudsalt vähe vaja, et" halva sündmuse" tagajärjel hakkad mõtlema veelgi halvematele sündmustele. Ahelreaktsioon. Nn halvaks sündmuseks võib olla tühisuste tühisus... Algselt olematu oma kerguses. Ja kui lõpuks taipad  endale (sund)mõtete rägastikus  "stop" röögatada, siis võib olla lootusetult hilja.  Tuju on juba rikutud. Hullemal juhul ka teiste, lähedalolijate oma...:( Mõtelda on mõnus, aga sundmõtelda mitte. Ennetamiseks ei ole tegelikult vaja mitte mingisuguseid medikamente peale terve mõistuse.. Ja õigesti ajastatud "stop" röögatamise:)