Paar puhkusepäeva suvepäevade järgsest melust on kui balsam hingele. Roosiaeda ma ei lähe, sest ilm ei soosi. Pealegi, saabus Londoni lähistel keikkal käinud poeg koju puhkama. Kell on 12 päeval ja ta magab õndsaund:) Isegi lubasin endale 10-tunnise unemaratoni, et end lõplikult Lätis toimunud hipitemaatilistest suvepävadest välja puhata. Tagasiteel põikasim Lemmele. Sadas, ent männimetsa alune lõhnas hullutavalt... Inimtühjas rannas jalutade mõtlesin ka välja, mis saab mu maalapi nimeks: Ida-Lemme, vanaema mälestuseks. Vend on hoogsalt asju ajanud ning detailplaneering on algatatud. Vanaema jutustused sellest paigast heljuvad seal endiselt. Lüüra-kujuline mänd on samuti paigas. Mul on selles kohas alati hea olnud. Tuleb valida vaid sobiv hetk, kus lärmakaid üheõhtuliblikaid sääl pole...
FB-s nägin Haapsalu bluusi pilte. Pisut tundsin kripeldust, et Magnetic Band tribuuti ei kuulnud/näinud. Aga see on suve paratamatus. Igale poole ei jõua - ei jagu energiat, emotsioone ja aega. Laen nüüd mõned päevad end kurke marineerides, talli värvides ja pereelu nautides. Ei sõida kuhugi... siis ei sõitu ka ajast ja kohustustest.
Comments