Kõigest ja ei millestki

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha. Sellise, mis aasta kokku võtab. Kummaline aasta.  Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa. Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem.  Olen rohkem "ei" öelnud.  Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte. Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...".  Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega. Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam... Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuid

Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".  Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud " deja vu "`d, n.ö rohujuuretasandil.  Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.  Sest kõik peaks olema ju muutumises.  - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu.  -  Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad. Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.  ...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas Maa kohal jääb