Kõigest ja ei millestki

Nädalavahetusel sain hakkama uue asja järgi proovimisega. Käisime töökaaslastega Jägala jõel raftingul . Meil on mitmeid suusa-, lumelauapunte ja mäes turnijaid. Tõttöelda, mind kõrgetesse mägedesse ikka väga ei kisu. Samas on kõik, mis seotud veega, kuidagi meeldiv ja turvalisem. Otsustasin osaleda. Hoolimata sellest, et mul ei olnud kalipsot  või muud veekindlat kostüümi selga panna, oli "paadisõit" väga äge. Läbimärjaks sain kohe esimesel ringil. Aga külm ei hakanud, sest keha oli pidecas tegevuses. Õnneks olin taibanud võtta kuivad riided kaasa kuni aluspesuni välja. Pärast paaritunnist lõbu ootas meid soe telk, saun ja kuum seljanka. Koju tulles pugesin veel tunnikeseks teki alla, et väsinud ihuliikmed maha rahustada. Mõnus elamus igatahes.Soovitan.

Paljude mu  tegemiste tagant tõukajaks on auahnus või ka lihtne kadedus. Kui keegi saab kiita asja eest, millega ka ise võiksin ja oleksin suuteline silma paistma. Toiduvalmistamine on üks häbiposte, mis mind "väheke kabedamalt" liigutama paneb. Olime aasta alguses peretuttavatega suusatamas ka "mökkis" tekkis ühisköök, kus teine pereema võimsalt hiilgas. Kõik tema valmistatud söögid olid lihtsalt suurepärased. Ühel õhtul valmistas ta lasanjet, millest paremat ei olnud elus saanud... Kõik sõid ja kiitsid. See ju nii lihtne ja tavaline roog -  selgitas perenaine.  Leidsin õigustuse, et me vaid enamasti kahekesti lauas ja seda värki tuleb korraga liiga palju... VÄIKE VORM tuleb hankida, leidist tema ja tegi otsuse teoks kinkides kaasale sünnipäevaks mõnusa väikse lasanje (või mis ignes vormitoidu) vormi. Kogu saladus  võrratu lasanje valmistamiseks on JUUSTUKASTMES. Nüüdseks olen mitu korda teinud ja saanud ovatsioonide osaliseks;) Neljast kogust võib vabalt poo

Ei suutnud tänasele sulailmale vastu panna ja alustasin aiatöödega. Korjasin nimelt 2 pesukausi täit käbisid kuuse alt kokku. Päästsin ka elupuukasvandiku Bonhami jalatõstete eest - panin piirdevõre ümber. Mu Krügeri tuviõunale on keegi kõvasti liiga teinud. Jänesed ei tohiks aeda pääseda, ent kahtlustan hiiri. - Noor puutüvi on ära lumehange kõrguselt ära kooritud. Puhastasin ka pisut kõnniteid ja korjasin lume alt välja sulanud rämpsu kokku. Pidasin plaani, et kuhu ja mida sel aastal... Kuulsin sookure kruugutamist. Kevad tuleb tasa, tasa. Tore!

Olen hakanud hoiduma kirjatükkidest (s.h blogidest), kus kõik on nii hästi-nii hästi. Esiteks seetõttu, et tean end - no kisub kadedaks või kibedaks, miskit pole parata. Sest ma ikka võrdlen ja samastan alateadlikult.  No ei oska mina ilmaski kolmest riidetükist ühte teha. Või vanast lauast uut restaureerida. Aeg ja kannatlikkus, mis tublidele toimetustele kulub tundub olevat kättesaamatu.  Mannetust tunnetan. Sest tean, et kulutan liiga palju aega arvutis olemiseks ja niisama laisklemiseks.  Võrgus olles kaovad piirid ja kõik näiliselt kauge tundub käeulatuses olevat. Tunnid kuluvad ja lõpuks haarab mind süütunne ja kahetsus. Et kui palju väärtuslikku aega läks mitte millelegi.  Möödunud nädalal püüdsin arvutisõltuvust ravida hoogsa suhtlemise ja kultuuriürituste väisamise abil. Ühel õhtul sattusime enne sõpruskonnaga kohtumist kunstiklubisse. Peale meie oli veel 2 külalist, stammkundet. Meid paluti lahktesti ühineda ja ... oh, kui väärtuslikud paartundi möödusid ühise

Maroko road olid maitsvad. Agadiris saime lõputus koguses mereande ja erineval moel valmistatud ning serveeritud lamba-, looma- ja kanaliha. Kummaline, ent erilist põntsu kaalunumbritele me igapäevane toidu nautlemine ei pannud. Ehk seetõttu, et liha ja mereandide kõrvaseks pakuti ohtralt erinevaid köögivilju - pommusid, porgandeid, herneid, ube, lillkapsast jne jne. Alati oli laual vähemalt seitset sorti toorsalateid. Nii et  - kardulast, riisi ja  makarone ei maitsenud nädala jooksul kordagi. Kus-kussi küll. See mu lemmik kunagisest Tuneesia reisist saadik. Mu lemmikuteks said lamba- ja loomaliha - mõlemad valmistatud haudepotis nimetusega taadžin (tagine) . Väga hõrk ja mahlane! Kodustasin mitmeid maitseaineid ja järgmisel nädalavahetusel tahan tüdrukutele pakkuda miskit maroko-pärast. Isegi safrani niidikesi ostsin Marrakeshist. Ja mulle meeldis kaubelda:) Magusad koogid-küpsised,  halvaa ja meekastmed olid samuti võrratud. Magus peabki olema magus, mitte miski vahepeale

Ma puhkan. Täiesti ja kõikehõlmavalt. Esimesel kolmel päeval ma isegi ei mõelnud kordagi oma kodutalu ja loomakeste peale. Ent nad kõik tulid siiski... unenägudes. Seega, küllap mõtlesin ikka. Nüüdseks on juba miskit igatsuse sarnast tekkinud. Maroko on ilus maa. Siin on kaotsiläinud aaegade hõngu. Muidugi ei suuda ja polegi soovi  - sõita nädalaga maa risti-põiki läbi. Ent raamatutest loetu ja elus kogetu laseb üht-teist aimata. Mind tegelikult ei kisu ammu enam nn seljakoti-puhkus. Vist pole kunagi kiskunudki. Lihtsalt... kodus on nii palju, mida avastada ja märgata ning ma ei otsi põnevust. Õnneks on mu kaasa sarnase mõtlemisega. Ka talle meeldib lihtsalt olla ja lasta juhtuda, mitte lõputult sahmida ja teel olla. Me loeme puhkusel olles palju. Naudime võimalikult erinevaid roogasid, päikest, veemõnusid. Seekordne veemõnude tipp on kahtlemata ookeanilaintes hullamine. Lainte jõud ja hääl  - see on vägev! Ja ikka väga mõnus on, kui end päikesest ja ookeanisoolases