Tinnitusvaba nädal

Ma puhkan. Täiesti ja kõikehõlmavalt.

Esimesel kolmel päeval ma isegi ei mõelnud kordagi oma kodutalu ja loomakeste peale. Ent nad kõik tulid siiski... unenägudes. Seega, küllap mõtlesin ikka. Nüüdseks on juba miskit igatsuse sarnast tekkinud.

Maroko on ilus maa. Siin on kaotsiläinud aaegade hõngu. Muidugi ei suuda ja polegi soovi  - sõita nädalaga maa risti-põiki läbi. Ent raamatutest loetu ja elus kogetu laseb üht-teist aimata.

Mind tegelikult ei kisu ammu enam nn seljakoti-puhkus. Vist pole kunagi kiskunudki. Lihtsalt... kodus on nii palju, mida avastada ja märgata ning ma ei otsi põnevust. Õnneks on mu kaasa sarnase mõtlemisega. Ka talle meeldib lihtsalt olla ja lasta juhtuda, mitte lõputult sahmida ja teel olla.

Me loeme puhkusel olles palju. Naudime võimalikult erinevaid roogasid, päikest, veemõnusid. Seekordne veemõnude tipp on kahtlemata ookeanilaintes hullamine. Lainte jõud ja hääl  - see on vägev!

Ja ikka väga mõnus on, kui end päikesest ja ookeanisoolasest veest oled roosiõlises vannis puhtaks kümmelnud, valgesse hommikumantlisse mässinud ja rõdul istudes ookeani vajuvat päikest saadad, jahutatud valge vein käeulatuses. Sellised hedonistlikud hetked siis....

Homme vist plaanime ka rendiautoga kohalikes külades tiirutamist. Eks näis, kas jaksame end asjalikuks sundida :)

Pildid on ka tulekul. Tervitan kõiki tuttavaid  - meil läheb hästi! Paremini ei saagi.