Olen hakanud hoiduma kirjatükkidest (s.h blogidest), kus kõik on nii hästi-nii hästi. Esiteks seetõttu, et tean end - no kisub kadedaks või kibedaks, miskit pole parata. Sest ma ikka võrdlen ja samastan alateadlikult.
No ei oska mina ilmaski kolmest riidetükist ühte teha. Või vanast lauast uut restaureerida. Aeg ja kannatlikkus, mis tublidele toimetustele kulub tundub olevat kättesaamatu.
Mannetust tunnetan. Sest tean, et kulutan liiga palju aega arvutis olemiseks ja niisama laisklemiseks.
Võrgus olles kaovad piirid ja kõik näiliselt kauge tundub käeulatuses olevat. Tunnid kuluvad ja lõpuks haarab mind süütunne ja kahetsus. Et kui palju väärtuslikku aega läks mitte millelegi.
Möödunud nädalal püüdsin arvutisõltuvust ravida hoogsa suhtlemise ja kultuuriürituste väisamise abil.
Ühel õhtul sattusime enne sõpruskonnaga kohtumist kunstiklubisse. Peale meie oli veel 2 külalist, stammkundet. Meid paluti lahktesti ühineda ja ... oh, kui väärtuslikud paartundi möödusid ühiseid teemasid ja tuttavaid aasides. Lõpks jõudsime igatahes esoteerikani (õigemini selle mittesallimiseni) ja hobusteni (neid sallisime kõik erilise kirega:)
Ja pärast... Chicago sigaritoas sõpradega lemmikviiuldajaid võrreldes, analüüsides, kirudes ja kiites..
Vägevad ja kordumatud hetked. Mida võrk kunagi ei paku... Aga kahjuks on sellest tõdemusest sõltuvuse ravimiseks vähe.
Comments
U