Kõigest ja ei millestki

"Mu piibel " on mõnda aega unaruses olnud. Üks teine raamat laiutas ta peal. Täna hommikul, eilsest sünnipäevpeost toibununa tundsin tungivat vajadust vaadata, mis saab . Näpp sattus leheküljele 211 ja tänase päeva sõnum on järgmine: Homunkulus: Mis arvab Thales? Thales: Kõiges tasakaal on looduses - sa ära riku seda. Teod väikesed on seltsis väikestega, suur väikesest saab suurte naal. Seal mustad toonekureparved, et õiendada iidset arvet,  on läinud sõjateedele. Neil nokk on terav, küüs on vahe,  ja nagu surmakülvav rahe nad langevad pügmeedele. Kord vaikses tiigis üleöö need tegid hirmsa kuritöö. Kuid nende laastav nooltesadu ka neile endile toob kadu,  sest pärast rasket veresüüd kõik linnud vihkavad neid nüüd. Kõik kihab nagu hiigelkatel. Mis aitab piik ja kilp ja nool? Nüüd daktüleil ja sipelgatel kaos, paanika on igal pool. Anaxagoras (vaikib pisut, siis pidulikult): Ma kiitsin seni allmaailma,  nüü

Võtsime kätte ja sõitsime jaanide paiku ära.  Ühegi plaanita.  Lihtsalt vaatasime ilmakaardilt järgi, et kus maalapil võiksime päikest kohata. Enne läksime Tormilinnult läbi ja võtsime telgi ja magamiskotid. Esimesel õhtul jõudsime Puise ninasse. Maailma kauneim vaade! Sõime puhkemajas suitsukala saia, jõime vahukohvi ja mekkisime vana tallinnat.  Siis maandusime Topul. Alguses ehmatasin - nii palju rahvast! Paarkümmend inimest. Aga kõik olid muhedad tuule- ja veeinimesed. Muusika ei mänginud ja mõnusalt mahe olemine. Paar tuttavat inimest ja mõned uued tuttavad. Nuusutasime värskelt veesatud puidust mootorpaati. Vahetasime reisimuljeid ja mereelamusi. Sorts head rose`d. Süüa ei tahtnudki. Uni kadakate vahel oli kosutav...mulle väga meeldib telgis magada.  Hommikul tundsin tohutut vajadust edasiminekuks, tema ka. Kinnitasime Haapsalus keha (mm.. kui hea omlett) ja võtsime suuna Lõuna-Eestisse. Vihma ladistas aeg-ajalt. Häädemeestel tegime peatuse. Käisime mu es

I got sunshine in my stomach... Täna sõidavad kallurid endiselt. Jube hea oleks vallaametnikel, kui inimesi üldse ei oleks. Kallurid saaksid vabalt sõita igalpool. Ja nemad saaksid rahulikult ehitada kergliiklusteid.

Just praegu avastasin, mis on Caspar Friedrich David`i maalil aknast väljaspool. Vahest on kõik vastused käeulatuses. Imede-ime. Üks niidiots viib teiseni. Aitäh! Aitäh, helde härra! Pilt pärineb siit.

Jah... hommikul. Äkitselt. Täitsa ootamatult. Pärast telefonikõne vallavalitsusse. Proovisin lähedastele helistada -kedagi kätte ei saanud. Ja siis tuli... sellise võimsa lainetusena, et tundsin hirmu ja paanikat. Panin raadio valjusti mängima, et muu müra summutada. Teist päeva voorivad edasi-tagasi majakõrgused kallurid. Jah, ma kardan neid. Poeg helistas õnneks... väga palju meeles ei ole mis ja kuidas, ent õpetuste kohaselt leidsin mingi koti, kuhu puhuda. Sain vähemalt kõõksumisest jagu. Äkitselt oli köök rahvast täis. Kiirabi ja  sugulased. Valgust ei suutnud vaadata, seda mäletan ka. Meenub, et arst ütles mu poole pöördudes "Heli". Seda nägu mäletan... imestasin, et kust ta mu nime teab. Siis nägin, et  mu ID-kaart oli laual. Mingit kibedat rohtu sain suhu. Ebameeldiv oli meediku puudutus, ta vist pani käe õlale või miskit. Täiesti lötsiks muutusin. Mõtlesin vaid, et tahan isa juurde. Nüüd juba kergem olla. Ei saa lahti tundest, et lähen põlvitan nende kal

Eesti nüüdismuusika on võimalustest pungil. Viimastel kümnenditel on esile kerkinud mitmeid suunanäitajaid. Ei hakka heliloojate nimesid kordama, kõik teavad niikuinii.  Mina olen Lepo Sumera usku.  Just tonaalsus - otsiv, voolav,värelev, väga hea erinevate instrumentide helide taju, kokkusulamisvõime. Tema teoseid kuulates tunnen end alati värskena, äraviiduna/käinuna.  Tohutult põnev, kaasakiskuv, vapustav.. ja lüüriline.   Quasi Improvisata .  Olen teda lives vaid ühe korra kuulnud - mäletatavasti Rahvusraamatukogu saalis toimus 90-ndatel muusikafestival, mille raames esitati Dracula ja Zombie last . Saal oli püüpüsti rahvast täis, istusin trepil. Olin keeletu, sest midagi sellist ei olnud ma eales varem kuulnud ja näinud. Tõeline kunstnik. Kahjuks ei ole mul õnnestunud kuulata ja näha Olivia meistriklassi . Päriselt nägin teda ka.... vilksamisi  Eesli Tallis, koos Peeter Lilje, Alo Matiiseniga. Kõik on läinud. Meie, eestlased ei suuda oma kunstnikke hoida.  N

Olen tabanud endalt imetlevaid pilke. Just viimasel ajal.  Siis, kui  olen vestluspartneritele rääkinud pikamaapurjetamise seiklustest.  Või  vastanud küsimustele oma tegevusalast, tööst mida teen.  See imetlus on... hea tunne.  Omast arust teen ju ikka vähe ja millegipärast (ei teagi miks ja kelle tõttu?) on tunne, et ei ela oma elu ÕIGESTI. Kellegi poolt kunagi juhuslikult? pillatud sõnad on oma töö teinud. Vaid väga lähedal olija saab haavata nii, et armkude veel pikalt pakitseb. Aga nüüd... ilmselt hakkan paranema. Sest ühtäkki olen hakanud kiitust/tunnustust märkama ja saama. Meie, eestlased ei ole ju ilmaski rahus iseenda, ilma ja inimestega. Mingil ajal omandab kõigega rahulolematus destruktiivse mõõtme. Iseend, liigikaaslasi ja ilma parandades hoopis lõhume hoopis kõike. Tunnustuseks ja kiituseks on väga erinevaid vahendeid. Võib ju tuhat korda korrutada, et kui tubli oled, ent minusugusele umbusklikule ja blaseerunud tüübile on see kui hane selga vesi. Ma lihtsal