Jaanipäevad

Võtsime kätte ja sõitsime jaanide paiku ära. 

Ühegi plaanita. 

Lihtsalt vaatasime ilmakaardilt järgi, et kus maalapil võiksime päikest kohata.

Enne läksime Tormilinnult läbi ja võtsime telgi ja magamiskotid.

Esimesel õhtul jõudsime Puise ninasse. Maailma kauneim vaade!

Sõime puhkemajas suitsukala saia, jõime vahukohvi ja mekkisime vana tallinnat. 

Siis maandusime Topul. Alguses ehmatasin - nii palju rahvast! Paarkümmend inimest.

Aga kõik olid muhedad tuule- ja veeinimesed. Muusika ei mänginud ja mõnusalt mahe olemine.

Paar tuttavat inimest ja mõned uued tuttavad. Nuusutasime värskelt veesatud puidust mootorpaati. Vahetasime reisimuljeid ja mereelamusi. Sorts head rose`d. Süüa ei tahtnudki.

Uni kadakate vahel oli kosutav...mulle väga meeldib telgis magada. 

Hommikul tundsin tohutut vajadust edasiminekuks, tema ka. Kinnitasime Haapsalus keha (mm.. kui hea omlett) ja võtsime suuna Lõuna-Eestisse. Vihma ladistas aeg-ajalt. Häädemeestel tegime peatuse. Käisime mu esivanemate haual. Õigeusu surnuaias, asub männimetsas. Kindlasti Eesti üks omanäolisemaid ja ka kauneimaid. Kuidagi kerge ja helge paik, üldsegi mitte rusuv.

Ööbisime Ainja järve ääres. Tegime kahekesi lõkketoitu - värske kartul tilli, sibula ja võitükkidega fooliumis, küpsetasime šašlõkki, värske salat. Ülimaitsev, tõesti!

 Matkasime pisut. Kesköö paiku liitus meiega kontvõõras, kes järveäärse majakese poole sammus. Viljandi bussijuht tõstis ta bussilt maha, sest ta oli õlle avanud. Elu hammasrataste vahele jäänud mees. Puhusime tunnijagu juttu, Palju suuri ja ohtlikke sündmusi tema elus. Eks ta ole. Meeldejääv. 

Uni oli jällegi nii magus. Vihm rabistas telgikattele kuni uinumiseni. Loodus on praegu värske, suisa salatiroheline. Sääski väga vähe. Õnneks jagub igale poole ka metsikuid kohti, mida muruniiduki või trimmeriga ära lakutud pole. Niidutaimed õitsevad tänavu kuidagi eriti rikkalikult.