Keel läks katki...

Jah... hommikul. Äkitselt. Täitsa ootamatult. Pärast telefonikõne vallavalitsusse.
Proovisin lähedastele helistada -kedagi kätte ei saanud.
Ja siis tuli... sellise võimsa lainetusena, et tundsin hirmu ja paanikat.
Panin raadio valjusti mängima, et muu müra summutada.
Teist päeva voorivad edasi-tagasi majakõrgused kallurid. Jah, ma kardan neid.
Poeg helistas õnneks... väga palju meeles ei ole mis ja kuidas, ent õpetuste kohaselt leidsin mingi koti, kuhu puhuda. Sain vähemalt kõõksumisest jagu.
Äkitselt oli köök rahvast täis. Kiirabi ja  sugulased.
Valgust ei suutnud vaadata, seda mäletan ka.
Meenub, et arst ütles mu poole pöördudes "Heli". Seda nägu mäletan... imestasin, et kust ta mu nime teab. Siis nägin, et  mu ID-kaart oli laual.
Mingit kibedat rohtu sain suhu. Ebameeldiv oli meediku puudutus, ta vist pani käe õlale või miskit.
Täiesti lötsiks muutusin.
Mõtlesin vaid, et tahan isa juurde.
Nüüd juba kergem olla.
Ei saa lahti tundest, et lähen põlvitan nende kallurite ette - ehk nad halastavad?
Conchitale hääled sisse, täiskäik. Ta mind ikka hoidnud.
Tahan ära.
Merele.
Isa juurde.
Niikuinii Nad võidavad.