Tunnustusvajadus

Olen tabanud endalt imetlevaid pilke. Just viimasel ajal. 

Siis, kui  olen vestluspartneritele rääkinud pikamaapurjetamise seiklustest.  Või  vastanud küsimustele oma tegevusalast, tööst mida teen. 

See imetlus on... hea tunne.

 Omast arust teen ju ikka vähe ja millegipärast (ei teagi miks ja kelle tõttu?) on tunne, et ei ela oma elu ÕIGESTI. Kellegi poolt kunagi juhuslikult? pillatud sõnad on oma töö teinud. Vaid väga lähedal olija saab haavata nii, et armkude veel pikalt pakitseb.

Aga nüüd... ilmselt hakkan paranema. Sest ühtäkki olen hakanud kiitust/tunnustust märkama ja saama. Meie, eestlased ei ole ju ilmaski rahus iseenda, ilma ja inimestega. Mingil ajal omandab kõigega rahulolematus destruktiivse mõõtme. Iseend, liigikaaslasi ja ilma parandades hoopis lõhume hoopis kõike.

Tunnustuseks ja kiituseks on väga erinevaid vahendeid. Võib ju tuhat korda korrutada, et kui tubli oled, ent minusugusele umbusklikule ja blaseerunud tüübile on see kui hane selga vesi. Ma lihtsalt ei kuule seda. Muideks, mu hobustele ja koertele on ka kamakaks, kui räägin neile kui tublid nad on :)

Minu jaoks ülim on kuulamisoskus ja kehakeel (silmad!). Imetlust ei saa treenida, see on aus ja siiras. Novot, ja nüüd püüangi hakata rakendama seda, mida mulle õpetati  - imetleda inimesi, kes minu jaoks olulised. Ühikuliselt (jube kretinism, eks ole!) suplen 4 päeva tagasi saadud imetlemises siiani.

Veel üks lugu olgu üles tähendatud. Ükspäev hakkasin tallis jooginõusid pesema. Märkasin, et tiivuline putukas oli merehätta sattunud. Selline must-oranziga vist siklane? Siputas elu eest. Võtsin ta näpuga välja ja panin rohu peale, eluvaim oli sees, sest koheselt puges kivikese alla. Täiesti meelevaldselt tuli mulle mõte, et huvitav, kas mu isa oleks seda teinud? Et tõstnud selle putuka veest välja? Keegi ei näe. Sellistest asjadest ei räägita kunagi. Sest on nii väike asi. Näpuliigutus vaid.

Mul hakkas nii kerge, sest ma miskipärast tundsin - isa oleks samamoodi toiminud nagu mina.