Eesti nüüdismuusika on võimalustest pungil. Viimastel kümnenditel on esile kerkinud mitmeid suunanäitajaid. Ei hakka heliloojate nimesid kordama, kõik teavad niikuinii.
Mina olen Lepo Sumera usku.
Just tonaalsus - otsiv, voolav,värelev, väga hea erinevate instrumentide helide taju, kokkusulamisvõime.
Tema teoseid kuulates tunnen end alati värskena, äraviiduna/käinuna.
Tema teoseid kuulates tunnen end alati värskena, äraviiduna/käinuna.
Tohutult põnev, kaasakiskuv, vapustav.. ja lüüriline.
Olen teda lives vaid ühe korra kuulnud - mäletatavasti Rahvusraamatukogu saalis toimus 90-ndatel muusikafestival, mille raames esitati Dracula ja Zombie last. Saal oli püüpüsti rahvast täis, istusin trepil. Olin keeletu, sest midagi sellist ei olnud ma eales varem kuulnud ja näinud. Tõeline kunstnik.
Kahjuks ei ole mul õnnestunud kuulata ja näha Olivia meistriklassi.
Kahjuks ei ole mul õnnestunud kuulata ja näha Olivia meistriklassi.
Päriselt nägin teda ka.... vilksamisi Eesli Tallis, koos Peeter Lilje, Alo Matiiseniga. Kõik on läinud.
Meie, eestlased ei suuda oma kunstnikke hoida.
Nende õrnad südamed ei pea vastu siin, meie ja ametnike seas.
Comments
Jah, selle etapi ta elust olin täitsa unustanud. Ma ei tundnud teda isiklikult, imetlen teda kui loojat ja julget eksperimenteerijat. Isiklikult teda ei tundnud. ametnikuna ka mitte. Paneb mõtlema, et mis juhtub (kohusetundliku) inimesega, kui talle antakse võimust tulenev vastutus. Olen oma tööelus samuti kokku puutunud inimestega, kes muutuvadki "peast ametnikuks", mingi abstraktse riigi või idee nimel. Ega ma isegi sellest patust puhast ole. Sestap olen õnnelik, et tegin õigel ajal otsuse avalikust sektorist lahkumiseks. Et ma ei muutuks selleks, keda kõige rohkem põlgan - inimese ajutiseks kohusetäitjaks.