Kõigest ja ei millestki

Lugemise isu on tagasi:) Umberto Eco "Reis hüperreaalsusse" ja Oscar Wilde "Dorian Gray protree" on öökapil. Viimane eelkõige seetõttu, et järgmisel nädalal sõidan vanale heale Inglismaale paariks päevaks. "Dorian Gray portreed" lugesin viimati ~25 aastat tagasi. Näis, kas emotsioonid on sarnased. Sügis on kuldne-kuldne... Mu hea sõbra kingitud lillejuurikad ja -sibulad õitsevad rikkalikult. Gladioolid ei ole mulle seni mitte kunagi õisi näidanud. R.-i omad kannatasid isegi suvise ümberistutamise ära ja nüüd rõõmustavad mind igal hommikul. Daaliad on end suisa põõsaks vorminud - erk- ja purpurpunaste õitega. Ilmselt meeldib neile end  kollase saunamaja taustal afišeerida. R-iga pole terve suvi kohtutud, ent näe... lilled korvavad lahusoleku. Kaasa koos Georgiga on sukeldunud sadularuumi ehitusse. See tuleb  saunamaja sisse oma sissepääsu ja trepimademega, kust avaneb vaade sõiduplatsile. Vana kamina jätsime ka alles, katsetasime - tõmme on täiesti k

Deaktiveerisin oma konto FB-s.  Muideks, see polegi nii lihtne. Ainus valik, millega masinavärk nõustus mind minema laskma, oli lubadus, et mu lahkumine on ajutine ja tulen varsti tagasi:) Teiste valikutega (võtab liiga palju aega, muu jne) hakkasid kõikvõimalikud juhised ja õpetussõnad tulema, kuidas FB-s toimetada/administreerida. Tegelikult oli põgenemise põhjus lihtne - tohutu aeg hakkas sinna kuluma. Selmet värskes õhus toimetada, uurisin üritusi, vaatasin üleslaetud pilte,  lugesin kellegi soovitatud artikleid ja kuulasin muusikat.Uus time.line  formaat ei meeldinud mulle ka mitte üks teps. Seega, kunagi klassikokkutuleku organiseerimisest alguse saanud tuhin oli asendunud aeganõudva rutiiniga (kuidas ikka jätta "like" nuppu vajutamata, pilte klõpsimata) ja nii ma ära tulingi. Kohe järgmisel päeval pöördus kursusevend Skypes minu poole küsimusega, et kus olen - FB-st ta mind ei leidnud ning et tahab mind soolaleivapeole kutsuda. Tundsin korraks kripeldust

".. .Igavus tuleb vist samast tüvest, mis aeg. Igavus on see, kui aeg ennast tunda annab, aeg puhtal kujul. See on aja tajumise piin. Selle taga on tavaliselt energeetiline madalseis, otsustamatus, teostamatus. On küllalt perioode, ja kirjutamise periood on selles mõttes tõesti kõige eredam, kui aeg voolab ennast tundma andmata. Iial pole siis igav. Aga on mõistagi ka teistsuguseid aegu. Siis tahad muidugi oma meelt sellest ära lahutada. Suhelda või minna kuhugi või kas või lugeda midagi põnevat, kuulata raadiot ... Mis ikka. Tegelikult looduses käies, üldse käies, pole iial igav. Igavus on enda liikumatus, olgu sisemine või välimine või mõlemat. Sealt järgmine aste on juba masendus. Vahel ta lihtsalt on. Ta ei lähe kohe üle, tee mis tahad. Tuleb vaikselt temast ise läbi minna. Kuidagi seda on vaja, kuigi masenduses on seda muidugi üliraske uskuda. Aga tasub.. ." Viitan.

Meie oma bänd! Uskumatu, kas pole!? CONTUS FIRMUS - "Realistliku ingli laul"

Mitmed inetud tülid saavad aluse sellest, et teisele (poolele) ei jäeta valikuvõimalust. Kui väga selgelt öeldakse, et täna teeme seda või toda, arvestamata et teisele ei pruugi see üldse sobida.  Olen oma loomult väga tundlik pealesurutud asjade/inimeste/hetkede suhtes. Mõni taoline olukord võib mind pikaks ajaks rööpast välja viia. Muidugi oskan seda varjata, ent sisimas tiksub/närib ikka. Ja kui on võimalus maskita olla, siis olen üsna lödi ....  Eile istusin jõuetult oma lemmikpaigas, talu räästa all. Hobused ja koerad olid tuttu pandud. Tasapisi hakkasin vaikust kuulma. Lõputu täherägastik. Ei mingit tinnitust ses vaikuses...  Täna... istutan maasikapojad maha, kordetan Eltonit ja võtan ette väikse matka metsa. Õhtul on mul omad valikud: kas Faust või ujumine. Üks on vanahea ihu harimise nõks ja teine vaimu ergastamine:) Samas, igasugune "uus" võib olla pettumus.   Valikute võimalus ja rohkus on üksinduse suurim võlu.

Möödunud nädalavahetusel oli suguseltis ilus ümmargune sünnipäev. Istusime pikas lauas,  Kesk-Eesti puhkebaasis.  Palju vett on merre voolanud sugulastega koosistumistest. Mõnda aega tagasi oli mul tõrge üksipäini osalemisest, sest kaasal olid nädalalõpud kinni. Seekord otsustasin minna ja eriti tore oli, et ka poeg võttis endale vabaduse tulla.  Tohutult soe õhtu oli. Kui algul tundsin end pisut kohmetuna, siis üsna pea see hajus. Kõik oli kuidagi nii siiras, hooliv ja vahetu. Mingil hetkel hakkasime laulma. Kohe päris pikalt...vanadest seltskonnalauludest lorilauludeni välja. Väga lõbus:)  Noori ja vanu koos laulmas nähes, meenus millegipärast Kääbiku raamatus kirjeldatud suure teekonna algus. See koht, kus päkapkud Bilbo urus koos Gandalfiga lugusid räägivad, piipu popsutavad ja igatsushelk silmis laulavad. Mu lemmik seltskonnalaul läbi aegade on A.Uustulnd`i merest ja tüdrukust:  Öö saabund sadama üle, laiutab lahtede suus.  Tähtede helkivas süles naeratab kullane kuu.  

Kuuldes mu jooksmisalastest ponnistustest, soovitasid töökaalased proovida hoopis kepikõndi. Ma ei teagi, miks - ent olen seda liikumisharrastust koguaeg välistanud. Et see pole nagu ikka päris sport või nii... Rohkem vanamammidele (kes ma ju veel ometigi pole!) suunatud. Ja kuidagi totter tundus see keppidega liikumine ka - ei mingit glamuuri ja tehnikat:P Otseloomulikult ma eksisin. Selgus, et minust hulka nooremad kolleegid (ja väga sportlikud) tegelevad kepikõnniga juba hulka aega ning peavad seda mõnusaimaks ja ohutuimaks liikumisviisiks. Tennisemängu, rulluisutamis jms kõrvalt hoiavad nad end vormis just kepikõnniga. Sain mõned näpunäited, kuidas alustada/millised kepid osta ja voila! - täna on esimene katse tehtud. Imeilus sügisene ilm - ma ei suutnud vastu panna kiusatusele teha kohe 10 km ring. Sedaenam, et esimesed 5 km tundusid nagu lennates minevat. Tagasi tulles tundsin pisut pakitsust alaseljas, ent muidu tundus kõnnak ja tempo igati sobivat. Jooksmisest on see liiku

Seda plaati kuulasin palju-palju Kanadas olles ehk 2005.a. Muutumatu oma võlus:)

"Võtad asju liiga südamesse, utreerid/mõtled asju üle...", neid etteheiteid olen elu jooksul mitmeid kordi kuulnud. Nüüd võtsin kätte ja süüvisin Hundiulu kommentaari/mõistujuttu mu ehitusteemalise kärgatuse all. Minu jaoks jäi esmalt kõlama mõte, et nutikas naine laseb mehel end mehelikuna tunda. Aga ilmselt mitte seda ei tahtnud Hundiulg rõhutada... Naiselik-mehelik olemine on paarissuhtes üsna teisejärguline. Kuigi... esimene valik vist ikkagi langetatakse selle põhjal. Et kui mehelik või naiselik keegi on. Mäletatavasti ütles mu kaasa üsna suhte alguses, et imetleb kui naiselik ma olen. Olin üsna üllatunud, sest varases naise-eas tundsin end kohutavalt kohmakana ja pigem poisilikuna. Naiselikkus tähendas minu jaoks eelkõige heljuvat graatsiat, kuldsed pikad lokid seljal lehvimas. Pereelu kontekstis tähenda naiselikkus-mehelikkus  eelkõige jaotust kodutöödes. Samas... tulen kodust, kus isa tegi väga sageli süüa. Liha.- ja kalatoidud olid täielikult tema pärusmaa. S

Igal päev lähen sügavale metsa. Kasvõi mõtteis, kui tülpimus või tervis ei lase. Täna on vist suve lõpu soojeim päev. Putukad on kui arust ära.. puu alt õuna võtma kummardudes võpatab  üles suur parv sumisejaid. Liblikatele on lilli väheks jäänud ning neidki jagub lödiks kukkunud õuntele ja pirnidele. Ilus aeg. Sissejuhatus algavale kõdule ja kärbumisele. Mõtisklustele. Kahju on vaid sellest, et igapäevaelu  kihutab järelejätmatult  edasi ja rongist väljumise võimalusi jääb järjest vähemaks. Kui loodus valmistub aja maja võtmiseks, siis inimene paraku mitte. Ette dikteerimist aitab vältida vaid eitamine. Tuleb vältida meediat, klikkimist ja valesid inimesi. Tuleb rohkem kuulata vaikust ja iseennast. See on tegelikult tohutu raske. Uskumatu, kuivõrd lihtsalt olen harjumuste ja mõttelodevuse võrku langenud. Selliste, mis mind närivad... suisa hävitavad. Tulin ju kunagi metsa ligidusse heas usus. Luua oma pelgupaik -  Sannikovi maa.  Armastada. Ja nüüd...tundub et olen unustanud

Loomulikult käib imeilusa Adagiettoga kaasas lugu .

Prognoosimatu, kaua ma veel jooksen ehk kaua hullus kestab. Täna , s.t 2,5 nädalat pärast jooksma hakkamist tundsin esmakordselt midagi naudingulaadset. Jooksin ühe jutiga distantsi, mille siiani olen intervalliga jooks/kõnd võtnud. Asi võib olla muidugi ka selles, et olin tige. Vihkan ehitustöid. Õigemini seda, kuidas need venima kipuvad ja raha maksavad. Võin selle koha pealt olla harukordselt julm ja mõistmatu. Ma nimelt ei saa aru, miks üks või teine töö nii palju aega võtab. Teiseks, ei ole mu kaasa minu arvates piisavalt hea kalkuleerija ning lepib ehitusmeestega kokku närve ja rahakotti kahjustavate tingimustega. Aga kuna ta mind läbirääkimistesse kunagi ei kaasa (ilmselt õigustatult sest ma olen ratsionaalne läbirääkija :P), siis pean vist elu lõpuni kuulama lugusid, kuivõrd raske on üht või teist tööd teha. Seetõttu võtabki vannitoa põranda remont ehk uus plaatimine näiteks 5 päeva ja tunnitöö maksumusega. "#¤¤%. Seega, homme jälle jooksma. Muideks, soetasin endale

Kõige õudsam mõtlemislõks peitub minu jaoks sõnas "pean". Tegelikult ei meeldi mulle see sõna mitte üks teps ka sinatavas vormis... ei meeldi kui  öeldakse "pead". Kahjuks ilma kuidagi ei saa. Kui...siis vaid puhkuse perioodil, ent olen osanud end ka selleks ajaks piisavalt paljude "pean" asjadega ümbritseda. Tegelikult olen ju proovinud küll vabaneda sellest va pean`ist. Mis juhtus? Pidepunktid kadusid. Tundsin end vajuvat tunnete keerisesse ja mõtete sohu. Seega, mõistlikus koguses "pean" peab ikkagi olema. Aga milline on mõistlik doseering? Eskapism on esimene näht, et pean liiga palju. Lükkan kohustust edasi, püüan teatud asjadele üldse mitte mõelda. HAKKASIN HOMMIKUTI JOOKSMA. See on suur samm minu puhul, sest enamasti hakkab mul sörkides kohutavalt paha. Püüan tasapisi valuläve pikendada (ehk kauem joosta), ent väga vaevaliselt tuleb võhm. Võrreldes ujumisega vajab jooksemine hoopis teistsugust ponnistamist. Samas on tohutult mugav t