Skip to main content

Tõnu Õnnepalu mõtleb nii...

"...Igavus tuleb vist samast tüvest, mis aeg. Igavus on see, kui aeg ennast tunda annab, aeg puhtal kujul. See on aja tajumise piin. Selle taga on tavaliselt energeetiline madalseis, otsustamatus, teostamatus. On küllalt perioode, ja kirjutamise periood on selles mõttes tõesti kõige eredam, kui aeg voolab ennast tundma andmata. Iial pole siis igav. Aga on mõistagi ka teistsuguseid aegu. Siis tahad muidugi oma meelt sellest ära lahutada. Suhelda või minna kuhugi või kas või lugeda midagi põnevat, kuulata raadiot ... Mis ikka. Tegelikult looduses käies, üldse käies, pole iial igav. Igavus on enda liikumatus, olgu sisemine või välimine või mõlemat. Sealt järgmine aste on juba masendus. Vahel ta lihtsalt on. Ta ei lähe kohe üle, tee mis tahad. Tuleb vaikselt temast ise läbi minna. Kuidagi seda on vaja, kuigi masenduses on seda muidugi üliraske uskuda. Aga tasub..."

Viitan.

Comments