"...Igavus tuleb vist samast tüvest, mis aeg. Igavus on see, kui aeg ennast
tunda annab, aeg puhtal kujul. See on aja tajumise piin. Selle taga on
tavaliselt energeetiline madalseis, otsustamatus, teostamatus. On
küllalt perioode, ja kirjutamise periood on selles mõttes tõesti kõige
eredam, kui aeg voolab ennast tundma andmata. Iial pole siis igav. Aga
on mõistagi ka teistsuguseid aegu. Siis tahad muidugi oma meelt sellest
ära lahutada. Suhelda või minna kuhugi või kas või lugeda midagi
põnevat, kuulata raadiot ... Mis ikka. Tegelikult looduses käies, üldse
käies, pole iial igav. Igavus on enda liikumatus, olgu sisemine või
välimine või mõlemat. Sealt järgmine aste on juba masendus. Vahel ta
lihtsalt on. Ta ei lähe kohe üle, tee mis tahad. Tuleb vaikselt temast
ise läbi minna. Kuidagi seda on vaja, kuigi masenduses on seda muidugi
üliraske uskuda. Aga tasub..."
Viitan.
Viitan.
Comments